Singapuri lennujaam oli igati oma maailma parimaks olemise tiitlit väärt. Nii ilus ja hubane ja mõnus ja puhas ja lapsesõbralik. Läksin kolm tundi enne lendu kohale, aga väheks jäi aega. Esimest korda elus oleks tahtnud kauem lendu oodata.

IMG_20181129_170150.jpg.feem_backup_2558281
Singapur saatis meid ära vikerkaarega, mis oli palju ilusam ja suurem kui mu telefon kinni püüda suutis

Nii, aga mis siis juhtus kui Balil maandusime. Kohe polnudki nagu midagi. Kõndisime täitsa rahulikult lennujaama hoonest välja. Jõudsin kaks hetke imetleda seda kui vägevad müürijupid ja kujud ja asjad igal pool olid ja siis hakkas pihta.

“TAXI MAM!” “TAXI!?” “TAXI?” “TAXI, WHERE U WANNA GO!?” “TAXII!???” “TAXI!!”

Vastasin vaid, et me tegelikult otsime tualetti. Okei, üks mees juhatas meid õigesse kohta, mida ma tegelikult ise ka nägin, aga ta pidas vajalikuks meie kõrval kuni vetsuukseni kõndida. Saime Mayaga asjad tehtud ja vetsuuksest välja minnes on loomulikult see sama lahke juhataja ikka veel seal. Pakkus mulle jälle oma taksoteenust ja hinnaks ütles 300 000 kohalikku raha. Kuna me Martiniga vaatasime kodus välja, et takso maksumus lennujaamast meie hotelli peaks olema umbes 50 000, siis naersin pakkumise peale ja ütlesin, et ei taha.

Aga ega “EI” ei tähenda siin ju seda, et peaks inimese rahule jätma. Muidugi mitte! Üks suurem kauplemine hakkas pihta. Kuni pakkus 150 000, aga ma nägin, et lennujaam ise pakub 150 000 eest sama asja, seega, ei aitäh võõras mees, kelle pole mitte mingit taksolitsentsi. Ma tõesti ei tahtnud ülehinnatud teenust osta suvalise isehakkaja käest. Kui ostan ülehinnatud teenust, siis vähemalt veidi kindlama pakkuja käest.

Samal ajal kui ma püüdsin telefonist uurida, kust ma selle Blue Bird takso saan, pidin muudkui ringis edasi kõndima, sest iga kord kui korraks seisma jäin, siis hüppas terve kari taksopakkujaid mulle kaela ja ma läksin päris paanikasse. Nagu nii paanikasse, et mu mõtted hakkasid lühisesse minema vaikselt. Õues oli pime ja ma ei saanud isegi täpselt aru, kus me olime või mis asja.

Siis küsisin lennujaama taksoputkast, et kuulge, kust ma selle Blue Bird takso siis leian. Naine seal ühmas ülimalt ebamääraselt kuskile ja sinna kuskile ma siis oma sammud seadsin. Ainult selleks, et veel mingi mees saaks terve aeg mul kannul käia ja nagu uni peale käia, et ta tahab mind koju viia. Ja muidugi jõudsin peale paari minutit lihtsalt sellesse kaunisse kohta nagu kõnnitee lõppu, kust edasi polnudki mitte kui midagi.

Sel hetkel ma olin juba ähmis, närviline ja see pidev “TAXI!?” “WHERE U GOIN’!? COME HERE MY CAR HERE!” ajas mind aina enam endast välja ja kuna mu telefon ei lasknud mul ei helistada ega midagi muud teha, siis läksin ja võtsin ikkagi sealt lennujaama putkast takso. Selle peale see naine ja terve kamp lausa irvitasid. Ju siis pakkus nalja mind kuskile karupe**e saata ja siis ikka mulle enda ülehinnatud teenus müüa.

Istusime siis minibussi sisse ja ma terve tee lihtsalt palvetasin peas, et ta jumala pärast meid ikka õigesse kohta viiks. Ja et ta neil kitsastel läbutänavatel kedagi alla ei ajaks. Ja mõtlesin, kuidas ma hotellituppa jõudes nutan kolm tundi jutti. Suurest õnnest, et me ellu jäime. Maya aga oli vana rahu ise ja see tegelikult tegi mind ka julgemaks. Ma ei tea, mis siis veel saanud oleks kui tema ka oleks kärsitu või häälekalt väsinud olnud.

Loomulikult tuli hiljem välja, et ega Blue Birdi juhtidel polegi lubatud lennujaama sisse sõita, sest neile pole selleks luba antud (sest muidu võtaks ju kõik just neid, sest nendega sõites oleks lennujaamast hotelli saanud 3x odavamalt). Seetõttu ma neid ei leidnud.

Ja muidugi on kindel see, et kogu olukord oli eluohtlik ainult minu enda peas. Ma pean ütlema, et peale Maya sündi on igasugused ohud minu jaoks umbes 1000000 korda suuremad kui enne olid. Olen elus igasuguste lollustega hakkama saanud ja julgustükke teinud, aga vot Mayaga koos ei ole ÜLDSE enam vajadust selliste asjade jaoks.

Seega jah kui olin juba hotellis ja nägin, et keegi mul siin kõrri ei karga ja tere asemel “TAXI!?” ei hõika, siis rahunesin üsna ruttu maha. Veel natuke aega edasi ja ma muigasin omaette juba selle üle kui võimas aju mul ikka on, et suudab üsna pisikese olukorra ilmatuma suureks ja dramaatiliseks muuta.

Pealegi, kes ei läheks korraks paanikasse kui reisib võõrasse riiki kahekesi oma 4-aastase tütrega ja ühel hetkel lihtsalt terve hunnik mehi üritab läheneda. Mis siis, et ainult selleks, et oma taksoteenust pähe määrida. Siiski. Füüsiliselt juba ülimalt ebameeldiv olukord. Aju vist on lihtsalt programmeeritud sellises olukorras hirmu tundma kui miskine kari püüab sind nurka suruda.

Aeh, mul on nii hea olla nüüd. Sain need emotsioonid lõplikult välja kirjutada.

Aga kui keegi nüüd küsib, et “oot, aga kuidas siis Bali lennujaamast takso võtta ikkagi?”, siis ma soovitan lihtsalt lennujaamast seest juba kuskilt putkast prepaid ehk ettemaksuga takso võtta VÕI veel parem kui on hotellil olemas transfeer, isegi kui see on tasuline. Sest siis ei pea nende “TAXI!?” meestega üldse jaurama ja sildiga mees ootab sind ja sa saad kohe rahulikult minema sõita. Eriti kui sa maandud pimedas ja oled naine ja oled üksinda. Valges võib-olla on lihtsam sealt kuskile suurele teele minna ja Blue Bird kinni püüda, ei tea.

IMG_20181129_214405
Maya hakkas esimese asjana õhtul jõuluvanale kirja kirjutama 

Et jah, eile ma julgesin vaevu magama minna. Õues käis räige läbu ja ma mõtlesin vaid, et MILLESSE ma ennast nüüd mässinud ole!?. Mõtlesin isegi korraks, et äkki lihtsalt ei lähekski hotellist välja. Üldse. Mitte kunagi. 😀

Aga hommik on õhtust targem ja sellest targemast ajast räägin järgmistes postitustes, sest see siin venib muidu ma ei tea kui pikaks ja ma olen liiga väsinud juba. Aga Bali on täitsa põnev koht ja esmamuljel igatahes üldse mitte selline nagu ma oleksin ette kujutanud. Ma isegi ei tea, mida ma ette kujutasin. Tegelikult mulle on juba öeldud ka, et me sattusime just sellesse linna, mis ongi üks räigemaid läbukohti. Arvatavasti on ilusamad kohad siis mujal saare peal kusagil. Kogun natuke julgust ja siis ehk sõidame bussiga kuskile kaugemale ükspäev ja vaatame Bali teisi külgi kah.

Advertisements