Ootusärevus on sajaga sees. Asjad pakitud enam-vähem. Hotelli lähedal olevad vegan söögikohad välja otsitud. Laen telefoni piltidest tühjaks just. Kotis on passid ja 3.2 miljonit kohalikku raha kulutamiseks. Tundub, et oleme valmis.


Lend läheb välja alles kell 5 õhtul, aga lähme vist mitu tundi varem kohale. Ma kusagilt lugesin, et Singapuri lennujaam on väga mõnus koht, kus aega veeta. Siia tulles me seda eriti ei jõudnud näha. Tulime siuhti läbi ja astusime otse taksosse. Täna siis vaataks natuke lähemalt.

Eile ma suutsin muidugi end unustada varahommikul igasuguste artiklite lugemisse, mis olid pealkirjadega “Tee seda, et sind Balil ei tüssataks!”, “Bali suurimad ohud”, “Bali suurimad terviseriskid” ja nii edasi. Pool tundi lugesin neid ja sain lihtsalt kohutava peavalu sellest. No seda sain ka teada, et ainuke taksofirma, mida usaldada on väidetavalt Blue Bird Taxi ja kraanivesi on joogikõlbmatu. Nii et päris mahavisatud pool tundi ei olnudki.

Seega jah, terve eilse päeva veetsime Mayaga linnas, selle asemel, et pakkida või isegi mõelda sellest, sest ma muidu oleksin tahtnud oma peavaluga lihtsalt pimedas toas pikutada.

Läksime lõunaks linna ja käisime kolmekesi ühes imearmsas vegankohas söömas. See on üks neist hawker stallidest, kust saab kiiresti ja odavalt süüa. Kuigi Singapuri loetakse üheks vegansõbralikumaks linnaks maailmas, siis on tegelikkus siiski väheke teine. Paljud kohad, mis pakuvad vegantoitu ei pruugi isegi teada, mida see täpsemalt tähendab ja oleme ka 100% (väidetavalt) vegan kohast kaasa saanud karbi küpsiseid (sest Maya on nii nunnu), mis polnudki vegan. Õnneks mõistsime pealt lugeda enne kui lahti tegime.

Aga see söögikoht, kus me nüüd käisime, oli just hiljuti uudistes ka, sest pakub madalapalgalistele sisserännanud töölistele poole hinnaga toitu. Ja kohalikele vanainimestele jagab täiesti tasuta süüa. Nii kihvt! Vegantoit peakski niimoodi olema. Odav ja kättesaadav absoluutselt kõigile. Mul on nii hea meel, et seal käisime. Mu ajuosa, milles talletub usk inimkonda ja inimeste headusesse, sai ikka täiesti täis laetud.

IMG_20181128_130604
Lahe nimi kohal, eks 😀
IMG_20181128_130553
Okei, tundub, et hommikusöök on üldse tasuta kõigile
IMG_20181128_130539
Esimeses reas igasugused põnevad sojast ja ma ei tea millest veel tehtud asjad, taga juurviljad, köögiviljad, salat jne. Kuna me läksime lõunaks, siis olid mitmed asjad juba otsakorral eks nad hiljem jälle täitsid, et õhtusöögiks valmis olla.
IMG_20181128_124509
Ma väga palju asju ei julgenud võtta, sest tundusid vürtsikad :D, Martini rind oli vähe rasvasem ja võttis vaat et pooli asju letist. Kaks toidukuhja kokku maksid 10 SGD ehk 6.4 eurot. Mayale veel mingi nuudlisupp 4.50 SGD
IMG_20181128_130527
Kui oled 60+, siis saad tasuta süüa, nii äge!

Toit oli üllatavalt maitsev. Eriti see kapsas. Ma ei tea, kuidas nad siin kapsast teevad, aga kõik kapsaroad on nii head. MSG-d ma ei tuvastanud, mis on suur asi. Enamasti tunneb juba lõhnast ära, et toit on maitsetugevdajatega üle kuhjatud. Okei, nüüd kontrollisin netist üle ja jah, mu maitsemeel ei peta. Nad ei kasuta MSG-d.

Vot sellisesse söögikohta pole üldse kahju oma raha jätta. Samuti mõtlesin, et kui reisilt tagasi tuleme, siis peaks uuima, äkki me Mayaga saaks seal kuidagi abiks olla. Ma kujutan ette, et seal on pea kõik töötajad vabatahtlikud.

Ainuke ja üsna suur miinus oli see, et nad kasutavad seal ühekordseid söögiriistu. Ma muidugi ei tea, millest need täpselt tehtud on, aga kahtlustan ikka, et plastikust. Kuidagi peab ju hinnad odavad hoidma, et kõik saaksid endale kõhutäit lubada.

Siin üldse kasutatakse hullumeelselt palju ühekordset plastikut. Inimesed ei tee ise süüa ning iga tööpäeva lõpus lähevad pooled sööma ja pooltel on näpus takeaway ühekordsetes karpides, ühekordsete söögiriistadega ja kilekotis. Nii kurb vaadata, sest NII lihtne on natuke paremini teha. Enda karpi kaasas kanda pole ju nii raske. Ja kodus oma kahvlite ja lusikatega süüa.

Aga eeskujud toimivad. Martin käib lõuna ajal salatit toomas enda karbiga ja peale umbes nädalat tegi ta ülemus juba samamoodi. Ütleski, et ta ise poleks selle peale tulnud, aga kuna Martin tegi ees, siis mõtles, et miks mitte.

IMG_20181128_135415
Lihtsalt suvaline nurk linnas, mis mulle meeldis
IMG_20181128_135933
Maya õuna söömas, peale 20-minutilist paduvihma

Õnneks on ilm Balil sama, mis siin. Või õigemini vist KAHJUKS, sest iga päev on ikka korralikud vihmahood. Mis kestavad küll teinekord ainult 10 minutit, aga kui täpselt vihma alla jääd, siis saad hetkega läbimärjaks ikka.

Aga õnneks on ilm sama just selles mõttes, et tegelikult sain eile poole tunniga pakitud, sest kaasa tulevad täpselt need asjad, mida me nagunii kanname. Lisaks tahtsin endale osta ühe pikema kleidi, mis oleks hästi kinnine ja varjaks õlad ja kõik ära. Sest kuigi Bali on tuntud kui läbu- ja joogasaar, siis tegelikult kohalike jaoks on viisakas end pigem võimalikult kinni katta ja tagasihoidlikult riietuda (no vähemalt nende artiklite põhjal, mida ma lugesin, eks!). Ma ei tea, kas me hakkame kuskile pühakotta Mayaga minema, aga noh kaks väikest naist kahekesi on ikka kindlam pigem mitte liiga palju välja paista.

Seega käisime shoppamas ja ma seda kindlat kleiti ei saanud muidugi, mida tahtsin (instasooris näitasin ühte feili ja ausalt öeldes üle kahe kleidi ei viitsinud proovidagi) ja Maya sai endale jälle 3 uut riideeset. Aga neid oli vaja nagunii, sest ta vist kasvab jälle oma praegusest suurusest välja. Nii vähe asju, mis talle hästi selga passivad.

IMG_20181128_161907
Siis kui ma tahtsin, et ta riideid selga prooviks.. “Ei, ma tahan hoopis NEID proovida!!!!” Mingid suvalised meeste saapad, nojah siis.
IMG_20181128_163254
Hahhahah see minu peegeldus seal paremal! #tohlakott :’D Aga Maya sai lõpuks omale Elsa kleidi ja see must kleit oli täiega ilus, aga materjal oli täiega vastik

OKEI, nüüd ma siis igaks juhuks vaatasin ilmateadet ka ja Balil lubab IGA päev äikesetorme ja vihma. 24/7. Nojah. Ah sellepärast need piletid nii odavad olidki siis! Aga suva. Mul on täna õnneks täpselt õige suhtumine selle reisi alustamiseks ja mingi vihm mind ei heiduta. Võime ju nädal aega jõulufilme ka vaadata ja kiiruga paar korda päevas sööma joosta vihmavarjuga. Sellised asjad ju jäävadki pigem eluks ajaks meelde ja 20 aasta pärast Mayaga meenutame, kui naljakas see kõik oli. Aga jah, head reisi meile ja kui juhtub, et meil on seal normaalne internet, siis eks ma jagan siis teiega ka neid äikesetorme ja vihmavalanguid.

Advertisements