Meil on Mayaga üks uus lemmikmäng tekkinud. Viimased kolm päeva on tänu sellele mu kõrvad ja aju saanud puhata nagu ei kunagi varem (kunagi ikka, aga kes seda aega enam mäletab).


Nimelt Maya on ise emme. Mind hüütakse “LAPS! ja Martin on “TEINE LAPS!” ning nii me siis sujuvalt end vanemarollidest välja olemegi sahmerdanud.

Esimesel päeval olime me just poest koju kõndimas kui Maya selle mängu peale tuli. Ega me saanud juhust kasutamata jätta, et talle näidata, kuidas ta ise tihti sellises olukorras käitub.

“Emme, kas me jõuame juba?”
“Emme, ma ei jaksa enam kõndida!”
“Emme, võta opa! Ainult korraks.”
“Emme, Mitu minutit on jäänud?”
“Emme, mitu minutit nüüd jäänud?”
“Emme!? Kas nüüd on üks minut jäänud?”
“Emme, ma tahan, et üks minut oleks jäänud!”

Aga Mayal on raudsed närvid nagu meilgi, ta lihtsalt ohkas iga kord ja ütles rahulikult, et kohe jõuame kohale.

Kodus me ka ausalt öeldes läksime isegi natuke liiale selle “kättemaksuga” ja Maya solvus korraks ja ütles, et ta ei tahagi emme olla enam. Tahab ainult siis emme olla kui me head lapsed oleme.

Mõtle kui hea variant see oleks, oled ema ainult siis kui lapsed on viksid ja viisakad. Siis kui lolluseid teevad, siis kõnnid minema nagu ei teakski neid.

Igatahes see mäng on meil siiani väga-väga armastatud ja lisaks Lapsele ja Teisele Lapsele on meil veel ka kaks titat majas. Eelmisteks jõuludeks saadud pandakaru ja üks uus ahvike. Nädalavahetusel juhtus rannas väike õnnetus. Maya jooksis kahe puupulgaga ja kukkus nii õnnetult, et üks neist pulkadest tõmbas kõhu pealt natuke katki. Haav oli väike, aga ikka kartis ta meeletult seda puhastamist. Õnneks oli plaaster karupoeg Puhhi pildiga (meil on just see raamat Mayaga pooleli praegu) ja üks töötajatest mõistis talle kohe ühe pehme ahvikese ka kätte suruda. Tahtsin siis ahvikest tagasi anda, aga sellest tuli nii dramaatiline nutuhoog, et lubati meil loomake endale jätta. Nii armas ja uskumatu kuidas meil vedas, et see esmaabi telk oli täpselt 100 meetrit edasi sealt, kus Maya kukkus.

Aga see emmerolli vahetamise mäng on tõepoolest suurepärane. Näeb kõiki neid muidu üsna tüütuid igapäevaseid olukordi hoopis teises valguses ja teise nurga alt. Noh eriti mõjus oligi see sama, et “Ei viitsi emme olla kui te nii pahad lapsed olete!”. No kas pole kõigil vanematel tuttav emotsioon. Ja keegi meist ei oska seda nii ehedalt kohe välja öelda ja halvast emotsioonist lahti lasta nagu Maya oskas.

Paar minutit peale seda tahtis juba uuesti sama mänguga edasi minna. Ka täna hommikul ärkas ja küsis pea esimese asjana, mitte enam seda, kas ma tahan laps olla, vaid juba targemini, et kas ma ehk tahan täna viisakas laps olla.

Advertisements