“Vormis hoidma” on siinkohal vist tegelikult vale väljend, sest mul ei ole mingit kindlat eesmärki mingisuguses kindlas vormis olla. Nagu nähtavalt. Võib-olla see hasart veel tekib kogu asja käigus, aga prioriteet see kindlasti pole.

Kui keegi küsiks, mis mu lemmikspordiala on, siis vastuseks on kohe kindlasti, et jooksmine. Aga olen siin katse-eksitusmeetodil aru saanud, et siinses kliimas on see mu keha jaoks hetkel veel liig. Noh, vähemalt nii nagu ma taasalustasin, et kohe mitu korda nädalas 6-8 km.

Olen ikka mingi rohkem kui 10 korda siin jooksmas käinud (Stravasse pole viitsinud eriti sisestada), aga iga kord kui olen üle 3 kilomeetri jooksnud, siis on järgmine päev kohutav peavalu olnud. Siin ma higistan juba niisama õues kõndideski iga päev, seega kaotan vist jooksmisega lihtsalt liiga palju mineraale, mida ma ainuüksi toiduga tagasi süüa ei jaksa. Eriti, et me alles harjume siinse poevalikuga ja vaikselt hakkab alles tekkima mingisugune menüü. Selline, milles pole iga päev üheks toidukorraks riisinuudlid, tofu ja salat. Mitte et see halb oleks, lihtsalt vaheldusrikkus on kolimisega kolinal alla läinud.

Aga toitumisest ma ei tahtnud rääkida praegu, vaid sellest, millist trenni ma siis teen. Nüüd tulebki see üsna piinlik osa, et ma olen nüüd üle pooleteist kuu teinud trenni Youtube’ist sellise video järgi, mis kannab pealkirja “Kids workout for beginners” ehk tõlkes oleks see “Algajate trenn lastele” vms. Panen kohe lingi ka: VIDEO LINK. See on siis 16 minutit pikk treening ja ma isegi ei suutnud sammu pidada esimesed.. kaks nädalat?

AGA, tõsiasi on see, et ma olen suutnud ülepäeviti selle sama video järgi trenni teha rohkem kui poolteist kuud. Ja ma jaksan nüüd sammu pidada ja teen kiireminigi kui videos ja mul on tekkinud taas harjumus hommikuti trenni teha. Mis siis, et “lastetrenni” ja mis siis, et ainult 16 minutit. See on ikka väga palju rohkem kui mitte midagi. Ma ise peeglist näen ka, et mu kehahoid on teine ja ma ei tea, keha ise ka teine kuidagi. Ja energiat on rohkem ja pea on selgem.

Ma loen viimasel ajal palju raamatuid, artikleid ja teisi blogisid ja mulle on treenimise kohapealt kaks asja hästi meelde mõlkuma jäänud. Esiteks see, et trenni tegemise juures pole kõige tähtsam see, et sa mitte kunagi ei lõpetaks. Vaid see, et sa iga kord uuesti alustaks. Mitte keegi siin maailmas ei tee mitte ühtegi asja iga päev 80 aastat järjest rõõmuga ja motivatsioon-laes-olekus. Inimesed teevad asju ka ilma motivatsioonita, sest nad teavad, et sellest, mis sa praegu teed, oleneb see, kuidas sa ennast pärast tunned. Olgu see pärast siis täna, homme või 80 aastat hiljem.

Ma olen isegi seda lastetrenni paar korda tahtnud pooleli jätta, et “ah täna ikka pole seda õiget tunnet”. Aga siis mõtlen, et kammoon 16 minutit on NII väike aeg. Teen lõpuni ja teate kui hea tunne on kui sa midagi alustad ja lõpule viid. See pisike asi võibki terveks päevaks just selle “õige tunde” päevale tagasi anda. Et sa tegelikult ikka suudad, tahad ja saad küll. Ja kui jääbki üks kord vahele, siis las jääb. Ei pea üle mõtlema, et üks kord jäi vahele ja ongi pekkis. Pekkis on ainult siis kui sa uuesti ei alustagi enam.

Teiseks see, et kui sa alustadki uuesti, siis alusta sealt, kus sa oled, mitte sealt kus sa tahaksid olla. Noh, mitte nii nagu mina näiteks. Alustasin üleüldse trenniga uuesti siis kui me olime veel teises korteris keset kesklinna, kust polnud võimalik kuskile jooksma minna ja ma siis kõndisin selle asemel Mayaga päevas 10+ kilomeetrit maha. Aga see kõndimine ei anna seda samat tunnet mulle, mida annab üks korralik trenn. Nii, aga igatahes alustasin uuesti, eks. Ja tundsin ennast halvasti, sest ei jaksanud isegi LASTEtrenni kaasa teha video järgi. Ja kui ma lõpuks siin uues korteris jooksma sain, siis tundsin halvasti, et ma KOLME kilomeetri järel omadega läbi olin.

Tegelikult, mis siin ikka halvasti tunda. Ma olin oma treenituse käest lasknud ning ei saanud kohe sealt tagasi trennirongile hüpata, kust ma maha lendasin. Peabki uuesti alustama, kuulama keha ja vaatama, milline trenn aitab kaasa nii kehalisele kui vaimsele heaolule. Ma näiteks püüdsin joosta 7 kilomeetrit. Üsna kiire tempoga. Suutsin. Ei olnud raske. Tundsin ennast õnnejunnis, eks. Aga järgmisel päeval oli nii kohutav peavalu, et lihtsalt mine hulluks. Et siis jah, ma tahtsin kohe olla jälle selles kohas oma jooksmises, mil ma võisin 15 kilomeetrit järjest joosta, ilma et end füüsiliselt halvasti tunneks järgmisel päeval. Nagu kevadel. Nojah, palju tahad, vähe saad, eks ole. Peab ikka rahulikumalt võtma. Enesetunde järgi.

Nüüd ma vaikselt nö. võõrutan ennast sellest lastetrennist ja teen pigem lühikese jooksu või kiirkõnni keskel  enda keharaskusega trenni, milleks on vaja ainult torusid, kuhu ulatan hüpata. Õnneks sellega muret polegi väga, siin riigis olen ma pikk inimene. 😀 Või teen natuke pikema jooksu ja kodus kätekõverdusi ja kükke ja harjutusi alaselja heaks. Selleks keharaskusega treenimiseks sain väga palju väga häid soovitusi instagramis Thomasevolve käest, kes on eestlane, aga postitab inglise keeles. Ta on viimasel ajal üks mu lemmikumaid instagrammereid üldse. Tema konto juures mulle just see meeldibki kõige rohkem, et tal on seal nii treening, toitumine kui vaimne areng ühes. Sest just need kõik peaksidki koos arenema ja üksteist toetama mu meelest. Muidu ei ole kogu see tervislik elu nii tervislik ühti. Võid ju iga päev smuutit luristada ja jõusaalis higistada, aga kui samal ajal oma suhtumise, mõtete ja tunnetega üldse ei tegele, siis ei aita ükski detox-smuuti mürgisust peast välja saada.

Just seda enam-vähem tasakaalu püüan oma arengus hoida. Et ei kasvataks ainult lihaseid, vaid emotsionaalset tasakaalu ja sisemist rahu samal ajal. Mis siis hetkel tähendab mu jaoks treenimist, lugemise ja kuulamise (avastasin hiljuti enda jaoks podcastid) abil enese harimist,  kirjutamist ja loomulikult Mayaga maailma avastamist, lõpututele küsimustele vastuste otsimist ja lihtsalt koos mängimist ja joonistamist.

Ah soo ja siis tahtsin seda ka öelda, et enne selle lastetrenniga alustamist suutsin ma teha maksimaalselt NELI kätekõverdust järjest ja see nõudis minult suurt pingutust. Nüüd võin kuni 10 teha, kuigi väga korrektselt tehes on 5-6 pigem kindla peale minek. Oleneb natuke päevast ka. Aga täna näiteks tegin hommikuse trenni ajal kokku 56 kätekõverdust (mitte järjest, aga ühe treeningsessiooni ajal). Minu jaoks on see väga palju!

Eriti lahe on see, et Maya teeb ka suvalistel hetkedel samu harjutusi, mis mina. Just eile õhtul kui pimedani mänguplatsil olime, siis nägin ühel hetkel, kuidas ta oma sõbrannale kätekõverdusi ette näitas ja siis nad seal koos neid teha pusisid. Võttis rahulolevalt muigama küll.

Aa ja kui keegi peaks seda lastetrenni järele proovima, siis andke teada, kuidas oli, eks. Mind väga huvitab! 😀

Ja kui keegi teab, mida teha, et peale pikemat jooksmist pea ei valutaks, siis palun jagage oma tarkust! Kuigi ma ise kaldun arvama, et see on ikka pigem sellest, et peab tasapisi uuesti alustama ja mitte üle pingutama..

Advertisements