Miks sa kritiseerid mind pidevalt ja ootad, et ma muutuksin? Miks sa ei lase mul olla selline nagu ma olen?


Miks sa ei rõõmusta selle üle, et ma olen alati sinuga koos? Aitan sul edasi liikuda ja maailma näha. Võimaldan sul teha asju, mida sa ilma minuta iialgi ei suudaks.

Miks sa pead alati meelde tuletama neid asju, mis minu juures on halvasti? Miks sa ei võiks lihtsalt nautida seda, mis on hästi.

Miks ometi pead sa enda väärtust otsima minu välimuses?

Küsis mu keha minu käest ja ma ei teadnud mida vastata.

Sest nii lihtne on ärgata hommikul ja paljaid jalgu nähes kiruda, et “kurat küll, miks need karvad nii kiiresti peavad kasvama, alles ma kraapisin neid!?”

Nii lihtne on oma nägu peeglist paari millimeetri kauguselt uurida ning nähes üksikuid ummistunud poore kiruda oma “halba” näonahka.

Nii lihtne on riideid selga pannes peas juurelda selle üle, kas venitusarmid häirivad või ei häiri.

Nii lihtne on enne väljaminekut visata peeglisse pilk ja mõelda, miks see paganama parem kulm on oma naabrist nii erinev. Või need otsmikuKORTSUD, miks nad nii sügavad on!?

Nii lihtne on poes riideid proovides tunda, et mitte teatud lõiked ei sobi sulle vaid su keha ise hoopis ei sobi.

Nii lihtne on näha kõiki kaalust alla võtmas ja tunda, et äkki oled ise ka veidi liiga pehme.

Kõik nii tobedad pisiasjad, aga nad kokku ongi see põhjus, miks mõnipäev tundub enda nahas olla nii võimatu ja ebamugav. Ise tilgutasin sinna endaga-mitte-rahul-olemise karikasse iga päev ja siis imestan, miks ta täis sai.

capturex

All tõlkisin kiiruga ära ka, et need saaksid ka aimu, millest jutt, kes inglise keelt ei oska.

“Täna küsisin oma keha käest, mida ta vajab,
Mis on suur asi,
Võttes arvesse mu harjumust
Seda pea mitte kunagi küsida.

Mõtlesin, et võib-olla vajab ta rohkem vett.
Või proteiini.
Või rohelist.
Või joogat.
Või toidulisandeid.
Või liikumist.

Aga kui ma duši all seisin
Mõtiskledes tema venitusarmidest,
Tema ümarusest, mille asemel mulle meeldiks lamedus,
Tema pehmusest, mille asemel mulle meeldiks tugevus,
Kõigist neist kindlatest soovidest,
Mis kokku teevad ühe suure hunniku
Mitte-Kunagi-Päris-Õiget,
Ta sosistas õrnalt:

Kas sa võiksid mind lihtsalt sellisena armastada?”

39020889_10156321285130865_7631448455906328576_n
“Ma soovin, et ma vääriksin armastust” – “Tehtud.” – “Aga midagi ei muutunud.” – “Täpselt.”

Nüüdsest pean hoolega silmas, et ei ütleks enda välimuse kohta ühtegi halba sõna. Ei kõva häälega ega mõttes. Aitab küll sellest mõttetust harjumusest. Raputame maha!

images
“Mõtle kui meie kinnisideedeks oleksid hoopis need asjad, mida me endi juures armastame.”

Ma ise teen viimasel ajal trenni pigem ainult enesetunde heaks ja see sobib mulle palju paremini kui see, et elu eest püüan rohkem, kiiremini ja tihedamini treenida, sest mu keha ei meeldi mulle (umbes, et tahan lamedamat kõhtu, punnis peput ja mille üle veel tänapäeval obsessitakse, suurt vahet reite vahel?). Teen trenni, sest ma armastan oma keha ja tahan, et ta oleks võimeline terve mu elu minuga kaasas käima. Ükskõik, mida ma siis ka ette võtta ei tahaks, et mu keha mind mitte kunagi tagasi ei hoiaks. Tahan olla terve ja tugev ja kahekümne aasta pärast Mayaga koos kasvõi maratone joosta. Rääkimata sellest, et saaks vanas eas ise enda ja oma toimetustega hakkama. Et ma võiksin vananeda ilma valude ja vaevusteta, ilma ravimite ja haiglateta. Veel kümme aastat tagasi ei arvanud, et ma 30-aastasekski tahan elada, aga nüüd kavatsen elada kasvõi 90-aastaseks. Mitte lihtsalt kuidagi-kuidagi ellu jäädes, vaid täis energiat ja teotahet.

Aga vot selline postitus siis tekibki kui näed Instagramis mingit pilti (seekord oli selleks siis see luuletusega pilt), mida lihtsalt enam peast välja ei saa. Täpselt sel hetkel kui õhtul pea puudutab patja peale pikka päeva, tunned kuidas tegelikult on vaja läpakas kätte võtta ja pea tühjaks kirjutada.

Samal teemal on ennegi just Instagram mind inspireerinud. Ma tavaliselt ei suuda ega taha ise oma vanu postitusi lugeda, aga täna tegin seda siiski. Poolteist aastat tagasi postitasin siis selle: Aga äkki ei häbeneks enda keha? Mulle endale tundub, et jutt enam-vähem sama, aga palju pinnapealsem. Eks teatud asju ongi hea endale võimalikult tihti meelde tuletada.

Advertisements