Alustasin oma blogi, siis oli ju peamine ja põhiline ja kõige tähtsam rääkida veganlusest. Olla eeskujuks, et veganlus on tervislik, lastele sobiv, täiesti normaalne ja tavaline.


Viimasel ajal (teadmata pikkusega aeg) olen aga kirjutades end lihtsalt vabaks lasknud. Ilma mõtlemata, kas ja millest ma räägin üldse.

Hakkasin vahepeal mõtlema, kas ma ei tahagi enam veganlusest rääkida? Kas ma teadlikult väldin seda teemat? Ei viitsi enam?  Ei oska?

Kui veganlusest rääkima hakkad midagi, siis ju miskipärast eeldatakse, et sul on olemas kõik vastused. Pead kursis olema nii toitumise, põllumajanduse, meigitoodete, erinevate automarkide istmekatete materjalidega kui teab millega. Kohe kui mõne inimesega arutlusse laskud (kellel pole muud tahtmist kui “ära panna”) ja mingil alal sul teadmisi napib, siis on vastuseks ” NÄE, sa ei tea ikka MITTE midagi ja tuled siin oma tõde kuulutama!?” Mis siis, et ta tuli ise minu käest veganluse kohta küsima, ikka olen mina see kuulutaja, eks ole. See tüütab ära.

Ma tean väga hästi, et teraviljapõldudel surevad hiired ja mutukad ja asfalt pole vegan ja kõike seda muud, eks. See ei takista mul andmast enda parim, et loomade kannatusi  maailmas vähendada just nii palju kui see minu võimuses on. Polegi kunagi väitnud, et mina üksinda terve maailma loomad päästan. Ainult umbes 600 looma päästab meie pere aastas neist miljarditest, kes igal aastal tapetakse. Loomade alla kuuluvad ka linnud ja mereloomad.

Ka piimatööstus ja munatööstus vastutavad loomade tapmise eest. Kuhu pannakse näiteks miljardid isased vasikad ja tibud aastas, kes, erinevalt emastest, ei tooda piima ja mune? Ikka otse hakkimisse lähevad need kasutud hinged, et nagitsaid ja “tervislikke” beebipüreesid teha. Beebid saavad teist beebit püree näol süüa. Selleks vist ei pea vegan olema, et näha kui võigas see on? Võib-olla peab samas, võib-olla elan oma veganmullis. Egas tea.

Aeg-ajalt tunnen ausalt öeldes süümekaid, et rohkem veganlusest ei räägi, sest loomade kannatused on siiani reaalsed ja minu jaoks talumatud. Aga võib-olla mul oligi vaja end sellest natuke eemaldada. Sest see on ränk ja see on räige, mis loomatööstuses toimub. Kui iga päev sellele mõelda, siis ei jõua üldse mitte kuskile. Või siis lood oma elu üldse ainult aktivismi ümber, aga selleks ma ka valmis pole. Võib-olla kunagi.

Teine asi on see, et ma ei viitsi rääkida kurtidele kõrvadele ja kirjutada tühjadele pilkudele. Mulle meeldib veganlusest rääkida inimestega, keda huvitab. Seega kui teil peaks olema veganluse kohta küsimusi, siis jätke julgelt kommentaaridesse. Või kirjutage Instagramis või Facebookis. Ma ei anna pead, et iga kord oskan 100% vastata, aga ehk oskan vähemalt õigete saitideni juhatada vms.

Eelmine nädal sattusime jutusoonele ühe kohaliku emaga, kellel on 4-aastased kaksikud. Ta rääkis mulle, kuidas ta on vaimustuses kodus tehtud metspähklipiimast, just sellest KUI imeliselt kreemine see on ja küsis meie toitumise kohta, et mida me siis üldse sööme tavaliselt. Kahju, et ta eesti keelt ei oska, oleksin saanud talle selle postituse saata.

Igatahes hakkas ta sarnastel põhjustel toitumist jälgima, mis meiegi kunagi päris alguses kui veganlus meie jaoks vaid toitumist hõlmas. Nimelt ta lapse nahk tõmbus kuivaks, karedaks ja laiguliseks ja hakkas pihta toiduainete ära jätmise ralli, mis kindlasti paljudele emadele tuttav on. Isegi tegin selle õuduse läbi Mayaga. Ütles, et läbi katsetuste jõudis nii kaugele, et nad on 3-4 päeva nädalas vegantoidul ning lapse nahk on korras. Muidugi kui lapsed lasteaeda läksid, siis tulid laigud tasapisi tagasi, sest teadagi tavapärast lasteaiatoitu, eks. Tehakse ikka võimalikult odavalt.

Rääkisime veel mitmetel teemadel ja isegi sellest, kas ma luban kunagi Mayal liha proovida. Mis mu enda jaoks on alati selline.. veider küsimus. Ma ei kontrolli Maya elu. Ma saan teda suunata ja armastada ja teda harida, aga see, milliseks ta kasvab või milliseid otsuseid edaspidi suuremaks sirgudes teeb. Ma ei kontrolli seda. Ja ei tahagi. Ta on omaette täiuslik isiksus ja teeb omad vead ja head läbi. Mine tea, võib-olla teismelisena löövad hormoonid pea peal kokku ja ta nimme hakkab iga päev isuga liha sööma. Lihtsalt et meile “närvidele käia” või midagi. Kuigi ma seda eriti ei usu, siis kunagi ei tea. Armastan teda nii või naa.

Et jah, mõistlikud küsimused ja mõtted veganluse teemal on ikka alati oodatud, mis siis et ma ise sel teemal väga tihti sõna ei võtagi. Või andke ideid, mida veganluse teemal võiksin kirjutada. Muidu kui mu blogis otsingusse “vegan” panna, siis leiab ka suurema osa postitusi üles, mis sel teemal on läbi aegade kirja saanud siin.

Ja muide, kas te ikka teate, et Taimetoidumess toimub juba sel nädalavahetusel ja et üks raamat nimega “Väikeste veganite lemmiktoidud” ootab Hooandjas hoogu. Vaadake üle ehk pakub huvi!

Advertisements