Ma ei tea, miks ma ennast pidevalt loomade ja putukatega võrdlen, aga ehk nad ei solvu. Igatahes terve eilse päeva mu telefon muudkui teavitas mind sellest kui populaarne ma olen. Alles paar nädalat tagasi ma polnud elu sees Whatsappi kasutanud ja nüüd oli mu telefon uusi sõnumeid täis.


Ja ei, need ei olnud spämm ja ei, need ei olnud Martinilt (okei, mõned olid Martinilt)!

Need olid kõik need teised sisserännanud emad Singapuris, kes mu kuulutust Facebookis nägid ja olid väga huvitatud minu ja Mayaga kohtumisest. Tundsin end järsku nii populaarsena. Nagu vanal heal ajal kui keegi Rates kümne viskas.

Muidu ma ei teagi, mis värk selle sõprade otsimisega on, et see nii keeruline on vahel. Ma oleks võinud ju ammu kuskile kuulutada, et “tere-tere, vanad kered, siin uus kere ja täitsa ilma sõpradeta veel”. Aga mul olid igasugused hirmud seoses iseendaga ja see kõlab hästi tobedalt, aga ma tundsin ennast kuidagi vähemana kui KÕIK ülejäänud minuga samas olukorras olevad emad. Nüüd välja kirjutades saan muidugi aru, et see oli tobe. Aga vahel ei saa isegi oma tundest aru, sest arusaadavatesse sõnadesse teda panna ei oska. Isegi oma peas mitte.

Igatahes eile lükkasin selle tunde prügišahtist alla, ilma pikemalt mõtlemata (hea oli, et ta meil siin samas korteris sees on ikka, õue minnes oleks kindlasti suutnud veel ümber mõelda) ja võtsin vastu küllakutse endale ja Mayale. Sellisesse linnaossa, kus ma polnud veel kunagi käinud. Arvestades seda kui kohutavalt halb ma olen orienteerumises, siis olen enda üle pagana uhke, sest jõudsin kohale ainult 2x aeglasemalt kui Google Maps ütles, et peaksin jõudma.

Lisaks, enne kui jõudsin minema hakata, kiskus õues kõik tormiseks ja Martin kirjutas, et kesklinnas muudkui välku lööb. Kas ma tahtsin selle peale kohtumise ära jätta? Muidugi! Aga ma teadsin, et kui ma nüüd kohe kõigega kaasa ei lähe, siis võib juhtuda, et see mitte-piisav-tunne hiilib sealt prügišahtist üles tagasi ja saab mu kätte. Enda metroopeatusesse jõudsime täpselt enne vihma ja kui me peale ümberistumist jõudsime lõpp-peatusesse, siis oli maa lompe täis ent vihma vaid tibutas veel. Terve suure vihmahoo olime me lihtsalt maa all. Toimis. Jõudsime kuivalt kohale.

Ütleme nii, et korter oli neil võimas. Astusin sisse ja nende elutuba oli juba sama suur kui meie terve korter. Vaade oli imeilus ja korteri sisustus samuti äärmiselt maitsekas ja noh, saate aru küll, kuhu ma rihin, eks ole. Tegemist oli ühe üsna jõuka perega. Istusin diivanile ja nägin alles siis köögis toimetamas üht vanemat prouakest. Ütlesin tere ja küsisin “Ee, kas see on sinu … ema?” Piinlik. Loomulikult polnud. Kuidagi olin suutnud ära unustada, et siin on ju kõigil koduabilised. Ma muidu poleks isegi nii puusse pannud, aga väike poiss kutsus teda Nanaks ja Inglismaal vähemalt Nana = vanaema. Aga jah, selles mõttes tegelikult ka loogiline, et pererahvas ju ei kutsu oma abilist mööda maja “Hei, Abiline!” See oleks palju imelikum kui tema vanaemaks kutsumine.

Teine piinlik moment või noh, kas just piinlik, aga natuke ebamugav siiski, oli see, kui abiline mingit Indoneesia rooga valmistas. Ma ütlesin kohe kui nägin teda toimetamas, et me oleme veganid ja loomset ei söö. Kahjuks nad sellest kohe päris aru ei saanud ja seega jäid mul tema valmistatud snäkid nüüd proovimata, aga jah. Pole hullu, kellelgi polnud aega pikemalt selle peale mõtlema jääda.

Nii, aga Maya ja tema uus sõber? No nad mängisid küll niimoodi nagu oleksid terve elu teineteist teadnud. Kuna poiss oli aasta noorem, siis neil tuli ikka natuke sellist kraaklemist ka korraks ette (kuigi isegi väga imelusväärselt suutis ta oma mänguasju jagada, 3-aastastel on see väga raske), aga muidu olid supernunnud. Ja pealegi, kuidas saab keegi Mayale mitte meeldida kui tal on dinosauruste kollektsioon! Ja suur lasteraamatute riiul. See oli nii armas, kuidas nad teineteisele lugesid (mis siis, et see toimus peale seda kui me tegelikult pidime minema hakkama). Et jah, lapsed leidsid ruttu ühise keele.

IMG_20181023_162103
Nunnud

Emmed omavahel ka, kuigi mitte nii kiiresti kui lapsed, aga eks see olegi normaalne. Tema samuti ei tööta ega käi koolis hetkel. Samamoodi Singapuri seaduste ja karmide reeglite tõttu. Noh, mitte päris samamoodi muidugi, aga noh jah, ütleme siis, et sarnastel põhjustel. Samuti kolivad terve perega iga 2-3 aasta tagant uude riiki. Jututeemasid lõpuks jagus. Ja mu uus sõbranna tegi juba terve hunniku plaane, et mida me võiksime kõik koos teha ja pakkus isegi, et võib kuskile keskele meile järele tulla teinekord autoga. Ja meid on nädalavahetusel sünnipäevapeole kutsutud. Nii lahe ju!

Kusjuures just eelmine nädal kui me kolmekesi avastasime üht põnevat linnaosa, siis nägime seal kihvti elevandikuju. Mõtlesime, et kui meil on vaja Singapuris mõne lapse sünnipäevale minna, siis see oleks ideaalne kingitus. See on selline valge elevant, millega tulevad värvid kaasa ja ostust saadud kasumist läheb 20% Taisse elevantite turvakodu heaks. Täpselt selline kingitus mu meelest, mis sobib ükskõik kellele viia. Või, mis te arvate?

Advertisements