Ilmselgelt mul on lihtsalt liiga hea elu. Söögi, peavarju ja muu sellise pärast ei pea muretsema, siis on aega mõelda, et kes ma selline olen, miks ma olen ja mida ma oma eluga tahan peale hakata.


Kui saaks, läheks tööle, et ei peaks selle peale mõtlema.

Kui saaks, läheks kooli, et ei peaks selle peale mõtlema.

Nagu normaalsed inimesed. 😀

Töö osas on ikka lood samad, et võin ju kusagile kandideerida ja luba taodelda, aga valitsuse kodulehed ütlevad ikka, et “soovitame tungivalt MITTE kandideerida, sest VÄGA suure tõenäosusega te ei saa luba”. Noh seal pidi natuke enda infot sisse toksima ja siis süsteem näitab, kas sul on mõtet edasi tõmmelda või mitte.

Kooli osas ma kirjutasin põhimõtteliselt kõigile koolidele Singapuris siin mõne nädala jooksul. Sain teada, et mu 86% (võttes arvesse kolme parimat) riigieksamite keskmine pole paljudele piisav ning üleüldse isegi kui ma kõikvõimalikud laenud Singapuri riigilt võtan, siis olen ikka liiga vaene, et ülejäänud õppemaks ära tasuda. Eestist võetav 2000 eurot (vist on õppelaenu max umbes) ei ole ka palju abiks. Summad siin ikka kordades suuremad.

Kirjutasin Inglismaa koolidele ka nii igaks juhuks, aga nende jaoks olen juba vana. See tähendab, et ma ei saa sel aastal kooli kandideerida (järgmiseks õppeaastaks), pean tegema ettevalmistusaasta enne, sest keskkoolist on möödas juba KUUS aastat. Et jah, vana olen.

Et siis mida pekki ma nüüd peale hakkan!?

Kuidas teised kodused emad ellu jäävad niimoodi? Või olen ainuke, kes 4-aastasega kodus on. No ei saa olla ju. Ma absoluutselt ei arva, et ma nii ainulaadne siin maailmas olen. Enne seda oli nagu loogilisem kodus olla Mayaga, sest ta oli nii pisi, et ta ei tahtnud kuskile minna/jääda ilma minuta. Ja ma, isegi kui teinekord olin väsinud ja tüdinud, siis ikka ei oleks suutnud usaldada suvalisi inimesi enda lapsega.

Blogi on tore ja kirjutada ma armastan, aga sellest ei piisa. See on lihtsalt mu viimase pooleteist aasta üks lemmikutest hobidest. Muid asju kirjutan ka sahtlipõhja.

Mõtlesin, kas ostaks omale kaamera. Äkki Mayale meeldiks koos mingeid naljakaid videosid teha. Saaksin teda kaasata ja samas uue oskuse endale õpetada. Kommentaarides on ka ikka aeg-ajalt vihjatud sellele, et noh võiks teha.

Kui ma juba praegu näiteks oleks videote tegemises 5+, siis saaksin siin tööle küll. Videopildis sisuloojaid otsivad ka väga korralikud firmad. Samas ma kujutan ette kui ebamugav on videot teha ja siis seda ise töödelda ja ennast ja oma napakat naeru vahtida 500 korda päevas. Oeh.

Kusjuures Eestis me Martiniga ühe video tegime. See tuli nii kohutav. Nii kohutav, et lausa kõhedalt naljakas. Kui kumbki meist selle lõpuks kokku paneb, siis lemmikumatele lugejatele võin ju näidata äkki. Kui julgen.

Aaaaa jah! Alice’iga me tegime ju ka video, kus vastasime teie (noh teie, kes mind Instagramis/Facebookis jälgivad) küsimustele. Aga ma kohe ei leidnud head viisi, kuidas need megasuured failid Alice’ile töötlemiseks saata ja pärast juba läks meelest ja siis enam ei viitsinud ja nüüd ma mõtlen, et issand, ma ei julge isegi seda videot vaadata. Samas see on täpselt nii väga-väga mugavustsoonist väljas asi, et võib-olla ma ikka kaevan oma välise kõvaketta välja ja vaatame Mayaga koos täna. Kui ma seda videot isegi ei suuda vaadata, siis mis videote tegemisest ma üldse räägin siis, jummel küll.

Mõtlesin ka selle peale, et teha vabatahtlikku tööd mõne organisatsiooni heaks, kelle eesmärgid on mulle südamelähedased. Ent seda saab mõelda rohkem siis kui Maya saab kuskil lasteaias käima hakata. Vahepeal saime uut infot selle kohta ja võib-olla ta isegi saab. Siin on teatud reeglite kohta teised sisserännanud lapsevanemad öelnud, et saab veidi hämada või midagi sellist. No näis.

Vähem kui tervet aastat me ka siin olla ei taha/saa kõik koos.

Muidugi on võimalik, et mõne aja pärast tuleb midagi geniaalset pähe või saame uut infot ja ma saan miskitpidi asjalik ja tubli ja ühiskonnale kasulik olla või tegeleda mõne oma huviga süvitsi, aga noh, tahaks ju KOHE. NÜÜD. Et kohe oleks hea olla.

Ma ise valisin selle käänulise tee ja riskisin sellega, et pean aastakese Singapuris “lihtsalt” kodune ema olema. “Lihtsalt” jutumärkides, sest kodune ema olemises on vähe asju, mis on ka tegelikult lihtsad.

Ma ise valisin mugavustsoonist väljas elu ja ilma tugivõrgustikuta teises kultuuriruumis ja riigis elamise. Jälle. Ega muidu ei tea, milleks võimeline oled, kui ei vii ennast aeg-ajalt viimse piirini.

Füüsiline liigutamine, külm dušš ja tervislik toit on need, mis hoiavad mu meele selge(ma). Kui saaks, siis ma teeks vist iga päev, iga tunni aja tagant 15 minutit trenni. See tõsimeeli muudab peas asju nii palju helgemaks. Samamoodi mõjub kirjutamine. Rääkimine oleks  veelgi mõjusam, aga noh, mul veel pole sõpru siin. 😀

Kusjuures siinkohal tegin kirjutamisest pausi ja kirjutasin ühes Singapuri Facebookigrupis, et otsin sõpru endale ja tütrele ja kolm inimest on mulle juba kirjutanud. Küsi ja sulle antakse aka “Oo, kõikvõimas Facebook”.

Selleks, et kohe oleks hea, on vaja olla tänulik selle eest, mis juba olemas on. Mitte ärritada ennast kõigega, mida ei saa ega saanud.

Iga päev mu elus on hetkel seiklus ja see on ju suurepärane. Muidugi on see samamoodi vahel mitte üldse nii suurepärane ka, aga noh. Vähemalt pole igav. Kui ma oleksin tahtnud mugavamat ja/või igavamat elu, siis oleksin kindlasti teinud teisi valikuid elus.

Ja ma tegelikult ei kujutaks ette, et ma oleks teinud teisi valikuid. Eriti selles osas, et olen saanud Mayaga koos kasvada tervelt neli aastat. Mis mõttes oleksin ennast ilma jätnud kõigist tema kavalustest ja naljadest ja nuttudest ja noh kõigest sellest, mis ta üldse on. Mul on nii hea meel, et olen saanud tema jaoks olemas olla.

Muidugi vahel mõtlen, mida ma oleksin saanud selle asemel teha vms (kes siis ei mõtle vahel selle peale, milline oleks elu kui see oleks hoopis teistmoodi), aga tõsiasi on ka see, et ega ma kuskile nii väga jõuda ei tahtnudki enne teda. Polnud nagu mõtet. Olin rahul oma pikkade töönädalate, tõmblemise ja paar korda aastas reisidega. Nüüd enam ei lepiks sellega, sest mis eeskuju ma Mayale tegelikult näidata tahan? Et tuleb ikka pürgida ka oma kõige kaugemate unistuste poole, mis siis kui lähemal olevad on mitu-mitu korda lihtsamad. Ja sada korda mugavamad.

Ma ei oskagi enam kogu seda jutujoru kokku võtta. Mingi maailma parima lahenduseni, mis kaotab kõik rahulolematuse ja muudab sõrmenipsuga õnnelikuks, ma ise jõudnud ei ole ja teilt seda ka ei oota, aga püüan iga päev mitte sellele liiga palju keskenduda (ainult nii palju kui mõistlik on), sest muidu unustan päevast endast rõõmu tunda. See sama kolmik – trenn, külm dušš ja tervislik toit – aitab väga palju kaasa.

Pealegi kaugem ja aeganõudvam eesmärk on mul nüüd vähemalt paigas. Kõik ei käigi kohe ja nüüd ja praegu. Kuigi võiks ju, eks ole.

Nii, tulen veel korra siia postitusse tagasi, sest ma just vaatasin neid videosid Alice’iga ja praegu ei mõista üldse, mida ma põdesin. No muidugi ennast on ebamugav vahtida, aga ega keegi teine ju ei vahi videosid, et teise välimusele keskenduda (vist?). Seega ma panin failid üles laadima. Rohkem kui 10 GB kokku ja tunnike veel jäänud. Alice’il äkki on aega ja viitsimist siis üks tore video kokku panna ja siis jah, siis on jälle üks asi tehtud, mida ma ise endale pidevalt ütlesin, et “ah ei ma ikka ei oska/saa/taha” jne. Blogimine on ikka hea. Iga kord peale kirjutamist tuleb mul mingi ohho, et tegelikult ei pea üldse nii mõtlema ja saab teistmoodi. Aga tere hommikust ja me Mayaga läheme nüüd ujuma ja pärastlõunal kutsuti meid külla. Mitte elu ei lähe paremaks, vaid ma ise tegutsen sinna suunas, et paremini elada.

Advertisements