Uus korter on nii mõnus. Võib-olla pole siin midagi erilist, aga ma ei tea, see on esimene elukoht üle pika aja, mis oli kohe sisse kolides kodune. Noh, teate küll seda tunnet, et lähed magama ja ei leba voodil nagu võõrkeha, vaid tõmbad tekikoti all kerra, vajud padjale ja magad nagu beebi.

Pilte mul praegu ei ole. Mul ei ole selle jaoks viitsimist olnud. Nii palju ilu on ja huvitavat ja head on mu ümber, et ma lihtsalt olen seda sisse hinganud ja nautinud.

Samuti olen kuu ajaga neli raamatut läbi lugenud. Osasid kindlasti soovitan varsti, teen mingi eraldi postituse.

Aga ega siis see tähenda, et kõik nüüd ongi imeline. Otseloomulikult kui kõik tundub hästi, siis kõik ei ole hästi.

Ma ei hakka seda siin pikalt lahkama, aga midagi tahan kirja panna. Vastasel korral ma lihtsalt jätkaks blogimist sealt kohast, kus kriis on läbi ja positiivsus võitis taas. Arvatavasti suurem osa inimesi nii just teekski, aga jah.

Veerandeakriis? Sain siin mõned päevad tagasi veerandsada aastat vanaks. Ei olnud mingit sädelevat “25” õhupalli (aasta on 2018, õhupallid ajavad mind oksele) ega seksikat kleiti näitamaks kui suurepäraselt ma ikka suudan 15-aastane välja näha. Üsna morn ja üksildane päev oli. Ärge, palun, mind haletsema hakake, aga ma lihtsalt ei viitsinud “ennast kokku võtta” ja lihtsalt sünnipäeva pärast mängida, et mu sees on asjad positiivsemad kui tegelikult on. Ja see mõjus mulle hästi. Aus olemine. Tunned oma masenduse ära, lased kriisil tulla, õpetada ja minna, püüad samal ajal mitte liiga sügavale musta auku kukkuda ja pärast lähed jälle eluga edasi. Kes mõistab, see mõistab ja kes ei mõista, siis pole midagi teha.

Nõme oleks ju valetada ka, et OMG kui õnnelik ma olen ja OMG 25 ja OMG ei jõua ära oodata, mida see eluaasta toob. Noh, eks need asjad ole ka tõsi. Ma tean, et järgmine aasta tuleb jälle täis seiklusi ja rõõmu ja avastusi ja häid asju. Muidugi tuleb!

Ah, mis iganes.

Eks me ikka käisime söömas ja ega ma pole siin nüüd päevast-päeva voodis nutnud. Lihtsalt pea on pingetest valus ja selline näriv rahulolematus on, mida ma tükk aega pole suutnud päris läbi närida. Peaaegu.

Samas noh, ma ei saa öelda, et kui ma saaksin, siis kaotaksin selle osa endast sõrmenipsuga minema. Nii praeguse minu kui mineviku-minu elust. Kes ma siis üldse oleksin?

Ja kui suur ja põhjatu osa maailmast ja inimeseks olemisest jääks mul kogemata kui neid “halbu” asju mu elus ei oleks. Meeletu.

Kui ma just parasjagu ise seal musta augu põhjas pole, siis on kogu see vaimse tervise teema mu jaoks nii väga-väga põnev.

Mu enda kriisid on tihti sellest kui ma kaon sellesse “milline elu PEAKS olema” ära ja ühel hetkel tunnen, et ei mahu mitte ühessegi raami ega kasti enam. Raamid on ju turvalised, tead alati, kus sa oled, kes sa oled ja miks. Kui aga teed asju omamoodi ja võtad suuremaid riske, siis võid mitmeid kordi ennast ära kaotada, sest pole jõudnud uue endaga veel tuttavaks saada.

Pole õrna aimugi, kas keegi mu heietustest miskit aru ka sai, aga hea on end tühjaks kirjutada. Kujutan ette kui põnev on mul endal viie aasta pärast seda lugeda. Või miks mitte 25 aasta pärast. Või Mayal siis kui 25 saab ja tunneb, et elu pole absoluutselt see, mida ta mitmeid aastaid järjest enda jaoks ette kujutas. Teate ju küll seda kurikuulsat “kui ma 25 olen, siis mul on see ja too ja ma olen kindlasti teinud toda ja seda”. Haa!

Peab ütlema, et tegelikult on hullumeelselt suur osa mu unistustest täitunud. Aga kriisi ajal võtab aju kinni neist paarist asjast, mis on mu jaoks olulised ent tegemata ja siis lähebki pekki.

IMG_20180922_132152
Minu meelest nii lahe, et burksikohas saab friikate asemel brokoli võtta #balancednotclean

Kindlasti tekitas tunnete tohuvapohu ja appi-ma-ei-saa-mitte-millegagi-hakkama-tunnet ka see, et enne Singapuri kolimist käis Maya Inglismaal lasteaias ja mina tööl ja Hispaanias ja Eestis olles ma ei olnud ka temaga päevad läbi kahekesi. Ma sain olla, mõelda ja kulgeda enda tempos juba vahepeal. Nüüd on jälle teistpidi.

Kõik võtab harjumist. Ma olen ju peaaegu, et ainuke inimene siin Maya jaoks hetkel, pole mingi ime, et ta mul ekstra seljas elab ja ma tegelikult mitte midagi teha ei saa ise. Isegi koolidele emailide saatmine võtab kaks päeva aega, sest keskenduda saan ainult varahommikul kui väiksem juurikas veel magab. Väljas käies hoian lihtsalt raamatu kaasas ja nii olen saanud aeg-ajalt tunnikese lugeda kui tema on ametis kuskil vees silkamise, kiikumise, lastega mängimise või liiva sees laulmisega.

Ah jaa, meil polnud ju alguses siin internetti ka ja ma täitsa harjusin ära sellega. Vist ei ole suurt sõltuvust, sest polnud mingit sellist tunnet, et “appi, ma jään ju kõigest ilma”. Pigem ongi see, et kuna ma siin kedagi ei tea, siis üks-kaks vestlust sõprade või perega päevas hoiab nagu ree peal. Ükspäev kui mul siin üsna masendav olla oli, Martin 3-päevasele reisile oli läinud ja ma kilekottide peale närvi läksin, sain ootamatult palju kommentaare blogis ja isegi see, mu sõbrad, tuletab meelde kui mitte üldse üksinda ma tegelikult olen. Aitäh, et olete olemas,  mu blogisõberid (ja vaenlased? hahahah)!

Ma juba isegi kirjutasin ühele kuulutusele vastuse ka, kus üks teine sisserännanud ema otsis lastele ja endale sõpru. Aga nad läksid just täna kümneks päevaks Balile puhkama. Võib-olla saame nendega kokku kui nad tagasi tulevad.

Enda üksildusega saan veel hakkama. Kirjutan, loen ja teen trenni ja mida iganes, aga kõige raskem on näha, kuidas Maya igatseb oma sõpru. Neid, kes alati rõõmsalt “MAYA! MAYA! MAYA!” hüüavad kui Mayat näevad. Käime küll iga päev mänguplatsil, kus tal vahel veab ja satub kellegagi kohe mängima, aga mitte alati. Päevasel ajal on kõik kohad tühjad, sest lapsed koolis ja õhtuti on jälle nii palju lapsi, et neist on raske eristada potentsiaalseid sõbrakandidaate.

Meil Mayaga on küll omavahelisi lahkhelisid ja vahel ma mõtlen, kas ma olen ta ehk üleni ära hellitanud ja teen kõikvõimalikke asju valesti. Aga siis ma vaatan teda teiste lastega ja ma olen nii uhke. Ta on alati kõige sõbralikum laps mänguplatsil. Igas eas lastega nii heatahtlik ja hoolitsev. Nojah, eks ta kindlasti bossaks rohkem kui tegemist oleks talle päriselt tuttavate lastega. Lasteaeda läks alati sellise näoga nagu oleks maffiaboss ja just enda peakontorisse sisse astunud. 😀 Oeh, nii lahe, mu nägu lõi särama selle peale.

Eile ta just küsis meie käest, miks ta juba koolis ei käi. Otsime küll talle lasteaeda, aga praegu üsna passiivselt. Me peame enne oma viisapikendusreisi kuskile ära ostma.  Sundpuhkus mulle ja Mayale. Martin ikka vist ei saa töölt ära. Muide, avastasime samal päeval kui ma enda arvates viisat 90ks päevaks pikendama läksin, et me saimegi kohe alguses 90 päeva. Midagi positiivset kah selles viisamajanduses.

Teatud lasteaedadega on see hea, et Mayale saab õpilasviisa taodelda kui me ta täiskohaga sinna paneme. Siis olen veel ainult mina ilma püsivama viisata. Ka selle jaoks on meil tegelikult plaan olemas, lihtsalt nüüd see kõige pikem osa – uurida, milliseid pabereid ja millal ja kuhu vaja on jne. Ütleme nii, et Singapuri netilehed on osad sellised, et loed tund aega ja no ei loe sealt mingit vajalikku infot välja. Võtab aega. Ma ei hakka isegi rääkima praegu kui kaua näiteks pangakonto avamine võib aega võtta. See postitus ei jõuagi muidu lõpuni kunagi.

Muidu on Maya siinse eluga igati rahul. Mis saaks parem ollagi kui see, et iga päev on hea ilm ja koduuksest 25 meetri kaugusel on bassein, kus saab vähemalt kaks korda päevas ujumas ja mängimas käia.

Ükspäev vaidlesime, sest ta ajas toitu põrandale ja laua peale ja ma palusin tal endal ära puhastada ent tema üldse ei viitsinud. Lõpuks andsin lapi kätte ja ta tegi laua ja põranda asemel terve toa puhtaks. Ja siis teise toa ja köögikapid. Ja sai lõpuks mu peale hirmus pahaseks kui mul talle enam midagi puhastamiseks anda polnud.

Tundub, et ta on täpselt selles vanuses, et hirmsasti tahab tööd teha ja asjalik olla.

Niisiis täna kahekesi pesime kõik põrandad ära ja rõdu ja rõdumööbli. Üksinda oleks kindlasti kiiremini ja paremini saanud, aga mis sellest. Kõigile ju meeldib kasulik olla.

Suur inimene. Iga päev vaatab peeglist mu kõrval, kas juba on minu pikkune.

Ja tema laulud, oh jummel, need lähevad aina paremaks ja paremaks. Alustades sellest, et “Jaaaa siiiiis kui luuuumi juba ooooon, ma läähen vanaeemale külllaaa jaaa tooon niii palju ilusaid kooommeee jaaa” ning lõpetades mu lemmikuga “Ja siiiis kõõõik inimesed maailmaaas on hoopis vegan jaaaaa see on nii armaaas”.

Oeh, pika jutu lõpuks tervitan kõiki teisi, kellel aeg-ajalt kriisid on ja kui sa just praegu hetkel tunned, et oled madalseisu kõige pimedamasse auku vajunud, siis palun tea, et sa ei ole ainuke ja sa ei ole üksinda ja läheb paremaks. Tuleviku-endale ütlen sama asja. Tuleviku-mina, võta siis kuulda pliis! 😀

Advertisements