Järgmise nädala teisipäeval juba kolime! Vaatamas käisime kokku lõpuks ainult kolme korterit.


Esimene oli tohutult suur. No ikka väga-väga suur. Astusid elutuppa ja elutuba oligi juba meile paraja korteri suurusega. Lisaks siis veel üsna avar köök ja okeid vannituba ja magamistuba. AGA, ta oli seest vana. Korralikult remontimata aastast 2008 või midagi. Vana maja ka, kuigi bassein ja mänguplats ja jõusaal olid väga suured ja korras. Eks neid hooldatakse järjepidevalt.

Kõige suurem miinus oli üldse see, et maja ees olid ühed puud, mille otsas ma küll õhtuhämaruses kedagi ei nänud, aga seal kriiskasid mingid elukad (linnud) nagu homset poleks ja neid tundus olevat seal sadu. Isegi kui korteriukse kinni panime, siis see kohutav lärm kostis ikka päris hästi läbi. Judinad tulid peale kui mõtlesin, et see ehk iga õhtu ja iga öö niimoodi on. Hea, et just sel ajal vaatama läksime, võib-olla neid seal päevasel ajal polegi. No, paigutasime selle korteri oma peakestes sinna lahtrisse, et “kui paremat ei leia, siis tingime üüri alla ja laseme veidi korda teha” ehk “põhimõtteliselt elatav”.

Veel tegi kogu korteri meie silmis kehvemaks kindlasti see, et omanik ise pani kinnisvarasaidile pildid korterist, mis olid ilmselgelt aastaid ja aastaid tagasi tehtud. Kõik asjad jätavad halva mulje, mida reklaamitakse liiga palju paremini kui ta tegelikult väärt on. Seega ootused olid nii kõrged, et see pisut remoti vajav üksus oli isegi nagu kerge šokk sisse astudes.

Järgmisel päeval käisime teist vaatamas. See oli üsna väike, poole väiksem vähemalt kui esimene, aga seest korras ja magamistoale sai nagu õhukese seina ette tõmmata. Noh, et magamise koht oleks elamise kohast eraldatud, aga uks ja vahesein väärtuslikku ruumi ära ei võtaks. Lisaks oli magamistoa kõrval teine pisem toake/nurgatagune, kuhu mahub Maya voodi ja veel mõned asjad vabalt ära + välisukse juures panipaik. Ah jaa, mul tuli just meelde, et seal oli isegi pisike rõduke veelgi pisemate laua ja toolidega.

Selle korteri puhul oli tee metroojaamast kohale üsna maaliline. Eelmises korteris kõndisime mööda kärarikast maanteed ja kõrvalisi teid. Teine korter aga asub täpselt sellises kohas, et metroo pealt kõnnib korterisse umbes 15-20 minutit mööda kanaliäärt. Ei mingeid autosid ega muud sellist. Mõnisada meetrit enne korterit on üsna suur mänguplats. Ja kui sama palju veel edasi kõndida, siis jõuab parki ja mere äärde. Selle korteri puhul oli korter ise ilusam kui pildid. Seega jäi kohe eelmisest palju parem üldmulje. Maakler oli ka hästi asjalik ja tore. Bassein ja jõusaal olid aga, noh, nii väikesed, et nad vist ongi seal pigem ainult sellepärast olemas, et saaks öelda, et nad on olemas.

Muide, ma eelmises korteriotsingu postituses ütlesin, et enamikel korteritel on bassein ja jõusaal olemas, aga see oli valepuha. Meil oli see lihtsalt otsides kohe tingimuseks pandud ja vastavatesse kastidesse linnukesed tehtud ning siis ma hiljem unustasin ära, et nii oli. Ikka juhtub.

Samal päeval käisime veel kolmandat vaatamas. See oli umbes samas kandis, kus esimene, aga umbes pool kilomeetrit eemal ja kant tundus seal hoopis teine. Palju ilusam. Maakler oli üks kõige värvikamaid kujusid, keda ma olen üldse näinud. Nii vaba ja rõõmus ja näitas oma emotsioone ehedalt välja. Eriti kui teada sai, et ta on vanem kui mina ja Martin kokku. Naeris nagu hullumeelne selle peale ja ei saanud kuidagi pidama. Ja võite ainult ette kujutada tema reaktsiooni kui kuulis, et me Eestist oleme ja Eestis on talvel -20 kraadi täiesti tavaline nähtus. Ta olevat eelmine aasta Horvaatias ja kuskil veel Euroopas käinud ja üsna külm oli. Hahha! Ise ta oli siis 52, aga nägi välja nagu 32. Uskumatu, kuidas nad siin 3/4 elust ikka üldse ei vanane ja siis ühtäkki kui vanaks jäävad, on kohe 100-aastased. 😀

Igatahes korteri juurde tagasi tulles, siis seal oli kompleksis olemas suur lugemisruum, kus saadki lugeda, õppida, kodust tööd teha, internetis surfata või mida iganes. Riiulid olid raamatuid täis. Saad lihtsalt kodust välja minna, ilma et kodust välja läheks. Jõusaal oli suur ja basseinid.. Noh, ütleme nii, et basseinid olid suuremad kui mõnes Eesti ujulas. Kõik oli väga ilus ja suur ja avar.

Korter ise oli väike muidugi. Ent kõik oli siiski olemas, nagu eelmiselgi. Aga Maya voodi paigutamisega peaks rohkem ajusid ragistama. Rõdu seal ei olnud, aga noh vaade Singapuri ainukesele “mäele” oli see eest küll. Ehk jalutuskäigu kaugusele jäi miskine looduskaitseala.

Kõigil korteritel pidavat kommunaalkulud jääma 100 SGD kanti, seega väga mõistlikud. Ah jaa, ja üür on neil kõigil täpselt sama. Hinna järgi me neid omavahel üldse ei võrrelnud.

Samal õhtul võtsime ühe neist korteritest ära, kuigi meil oli järgmiseks päevaks veel vaatamisi kokkulepitud. Vist pole väga raske arvata, millise me võtsime?

Leping ise oli meie jaoks kõike muud kui tavaline. Näiteks on konditsioneerihooldus üürilise kanda. Hooldusmees siis peab iga kolme kuu tagant käima ja me peame selle eest maksma. Lisaks igasugused pisitööd korteris on samuti üürilise vastutus. Mingi selline reegel siin, et kui parandused jäävad alla 150 SGD, siis peab üüriline maksma ja kui summa ületab 150 dollarit, siis maksab omanik. Õnneks saame esimese kuu jooksul teada anda asjadest, mis meile tunduvad mitte päris korras või kulunud. Noh, et me päris suvaliselt ei peaks kogu korrastuse eest maksma hiljem. Seal pidi lepingu sõnastust veidi muutma, muidu oleks lepingusse jäänud, et me peame absoluutselt kõik “wear & tear” kulutused ise tasuma.

Koristamise eest tuleb ikka meil endil tasuda kui välja kolime. Peab siis arvestama sellega. Soovitati ise koristaja palgata, mitte lasta omanikul tegeleda, sest egas tema hooli kui palju sa selle eest maksad lõpuks. Peaks suht okei hinnaga saama, väike korter ju. Või küürime jälle ise sooda ja äädikaga nagu Inglismaal, eks näis. Kindlustusega oli lepingus ka mingi imelik asi, aga õnneks see jäi ikka omaniku kohustuste alla.

Et siis jah, järgmise nädala alguses paneme oma kaks suurt kohvrit jälle kokku ja kolime. Jälle.

Jeebus, see ju tähendab, et me olemegi siin juba kuu aega olnud. Alles tulime ju või mida?

Advertisements