Singapur. Esimene asi, mida ma sellest riigist kunagi üldse kuulsin, oli see, et siin on NII puhas. Nii väga-väga puhas. Palju puhtam kui üheski teises linnas maailmas.

Ja ongi. Prügi mahaviskamise eest võib tõesti trahvi saada. Samuti metroos söömise ja joomise eest. Sellepärast ongi puhas.

Ma, naiivitar, arvasin, et neil siin kõrgelt arenenud prügikultuur, aga astusin selles osas ikka hea mitu aastat tagasi.

Okei, neil on isetehtud saar, mis on väidetavalt ilus ja tore ja kuhu nad viivad riigi tekitatud prügi põletamisest saadud tuha ja vist viivad Singapuri põhisaarelt ülejäänud prügi ka sorteerimiseks. Ma pole päris kindel, aga umbes nii see käib. Aga see prügisaar saab palju kiiremini täis kui nad esialgu arvasid, sest plastikut tarbitakse nii ohtralt lihtsalt (üllatus-üllatus, eks ole!).

Kui me Maya sünnipäeval seal turistide saarel käisime, siis pidin ka rannaveest plastkausitäie muud plastikuprahti ära korjama, et üldse saaks ujuma minna. Kes see ikka tahab ujuda keset prahihunnikut.

Aga sorteerimiseks mõeldud prügikaste eriti pole (olgu, me oleme täiesti kesklinnas, väljaspool kesklinna ma loodan, et on seis parem) ja ma pole veel mitte ühtegi inimest näinud poes ostlemas oma kotiga või kohvijooke ostmas oma korduvkasutatava topsiga või kasvõi poes hommikuhelbekarpi ostes kilekotist loobumas. Plastikuvastaseid seaduseid pole ja kedagi ei koti.

Poemüüjad on alati hämmelduses, et miks ma ometi kilekotti ei võta, mida nad mu nina all lehvitavad, kui mul viimased paar asja seljakotti ei mahu. Ja kui ma neile kohe, enne veel kui tere ütlen, ei jõua öelda, et ma kilekotte ei soovi, siis pannakse mu seljakotitäis asju umbes viite tillukesse kilekotti.

Kui muidu mul olid igasugused nullkululised eesmärgid ja olin jõudnud selleni, et aastaga jõudsid koju vaid mõned üksikud kilekotid, siis nüüd on mul neid vist küll vähem kui kuu ajaga üle 20 koju tekkinud. Justnimelt tekkinud, sest mitte kuskilt ma neid ise pole kaasa tahtnud.

Ükspäev käisime ühes hästi suures india poes ja seal isegi ei saa oma kotiga osta. Seal sa ei saa poest välja kui su ostud pole pandud selle sama poe logoga suurtesse kilekottidesse ja pealt mingi asjaga kinni. Müüjad siis panevad igasse kilekotti 4-5 asja ja pealt kinni, kuigi kilekott on ainult pooleldi täis heal juhul. Ometi on see pood just selline, kust saab osta asju suuremas koguses. Pähkleid kilode kaupa ja riisi kümnete kilode kaupa jne.

Oeh, ma tunnen ennast nii võimetuna selles plastikuvastases võitluses. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, ikka surub keegi mulle kilekotte kaasa. Rääkimata sellest, et toidupoodides ja isegi turu peal on ka suurem osa asju kõik pakendites. Isegi kui suvalisest poest ainult ühe väikese asja ostad, siis heal juhul pakutakse kilekotti, aga enamasti lihtsalt ulatatakse sulle tagasi asi kilekotis, samal ajal kui sa kotist raha otsid. Mitte ainult toidupoes vaid igal pool. Ükskõik, mida ma ei ostaks kuskilt, ikka saan oma asja kilekoti sees. Ma ei viitsi! Mulle jääb vahel selline mulje, et nad on lausa uhked, et näed, ma annan sulle täitsa tasuta kilekoti ka, kas sa pole mitte õnnelik selle üle? Kilekott kauba peale, kes siis ei taha?

Kõnnid linnas, siis kõigil on plasttopsides kohv või mõni muu jook. Nojah, seda on igal pool, eks. Aga neil on need plasttopsid plastkõrtega veel eraldi väikestesse kilekottidesse ka pandud, sest noh, külmad plasttopsid ju “higistavad” soojas kliimas. Mõnel on kilekotte ümber lausa kaks või kolm, sest “iuu, kondensatsioon läheb äkki käe pihta ju”.

Tahaks räigelt vanduda, aga ütlen lihtsalt, et KURAT küll, mis kilekotikultus see olgu!?

Ja kui keegi mõtleb, et jummel küll, hull asi ka, mille peale nii närvi minna, siis pange Google’is pildiotsingusse “plastic bags killing marine life” või midagi muud sarnast. Kümned tuhanded loomad ja linnud surevad igal aastal ainuüksi selle “hull asi ka” pärast. See on nii pagana rõve ja õudne ja ebavajalik lihtsalt.

Advertisements