Ehmatasime juba mitu kuud tagasi ära kui pilgu Singapuri kinnisvarasaitidele heitsime. Päris mitmel kuulutusel vaatas vastu “all races welcome”. Mis mõttes? Kas siis igasse korterisse polegi kõik rassid lubatud?


Tuleb välja, et ei ole jah. On korteriomanikke, kes ei soovi hiinlasi. On korteriomanikke, kes ei soovi indialasi. On korteriomanikke, kes soovivad ainult hiinlasi või indialasi. Sama muude Aasia rahvustega. Singapuris on osad inimesed rassistid ja nad ei karda seda välja näidata. See on lubatud. Tavaline.

Ent probleemsed on siiski, tundub, ainult teiste Aasia riikide kodanikud. Pole veel kuskil näinud, et valgeid eurooplasi ei taheta. No kes see siis valget eurooplast ei taha, tal ju raha on!?

Teine pisike takistus/üllatus oli see, et paljude kuulutuste juures olevate piltide pealt on võimatu korterit ennast näha. Selle asemel pean aina maaklerite säravaid nägusid vaatama. Iga pilt, mis pannakse kuulutusse, ongi suuremalt jaolt maakleri enda profiilipilt ja tema nimi, siis on natuke tuba näha. Lisaks on pildi peal üks hägune, vesine laik. Eelmise maakleri nimi on ära soditud. See on vahel lihtsalt nii naljakas. Ent teinekord ei suudagi otsustada, kas korterit on mõtet vaatama minna või mitte. Püüame kirjelduse järgi arvata, milline ta võiks olla.

IMG_20180903_102652
Kui ma oleksin maakler Singapuris, siis reklaamiksin kinnisvara niimoodi. Pilt meie voodist.

Muidu on otsingud nagu mujalgi. Kirjutad, pooled ei vasta. Lepid ajad kokku, osad öeldakse enne ära kui aeg kätte jõuab. Kuulutusi tuleb iga päev juurde, seega läheb nende läbi vaatamiseks iga päev tund-paar.

Korteri juures kõige tähtsam on hind, asukoht (MRT ehk kohaliku metroo peatuse läheduses), konditsioneeri olemasolu (osades on ainult puhurid, aga neist ei piisa), magamistoas võiks ruumi olla Maya voodi jaoks, BASSEIN (kuna suuremal osal on kompleksis bassein olemas, siis praegu vaatamegi ainult neid, millel on) ja noh, sisustus peab ka ikka okei olema, aga enamasti tundub, et on. Lisapunkte annab suurema pargi lähedus (saab lõpuks jälle jooksma minna!) ja ahju olemasolu.

Esimene vaatamine läks meil aga totaalselt aia taha. Esiteks oli õues just parasjagu meeletu vihmahoog. Me Mayaga kõndisime üsna aeglaselt, sest mul oli hiiglaslik vihmavari, mida ma hästi ühe käega ei jaksanud hoida ja Mayal oma vihmavari, mida ta ühe käega hästi ei jaksanud hoida ja Martin ootas meid kontori eest, sest oleks ta sealt ilma meieta liikunud, siis oleks ta kahe sekundiga läbimärjaks saanud.

Siis kiirustasime koos bussi peale. Bussijuht küsis meie jaoks mõistmatult palju raha, aga maksime ära, sest kiire oli. Pärast saime teada, et see oli mingi “parem” buss. No võib-olla midagi sarnast, et kui Tallinnas tahad Pääskülast kesklinna sõita, siis võib juhtuda, et ekspressbussiga nr 14 saab natuke kiiremini kui 18-ga. Ent kui liiklus on umbes, siis tegelikult ei ole vahet. No meil oli just see liiklus umbes olukord ja vaatamisele lõpuks ei jõudnudki. Otsustasime siis lihtsalt ühte kaubanduskeskusesse minna, kuhu see sama buss viis. Vajutasime “STOP” nupule, et järgmises peatuses maha minna ja selle peale juht karjus midagi. Alguses ei saanud aru. Siis tundus, et ta tahab meid põlema panna, aga tegelikult öeldakse siin bussilt mahamineku kohta “alight”, mis võib muidu inglise keeles ka seda tähendada, et miski lahvatab ereda leegiga põlema.

Noh, jah, seda korterit vaatama me ei jõudnud, aga saime kohe päris palju targemaks. Eriti selles osas, kuidas tipptunni ajal liigelda ja ajaga arvestada. Nädalavahetuseks mitu vaatamist planeeritud, hoidkem siis pöialt!

Advertisements