Pealkiri võiks ka sama hästi olla, et kirjutan suvalistest asjadest, et mitte hetkel kõige aktuaalsematest asjadest mõelda.

Tahaks alustada sellega, et kõik on nii väga hästi, aga kuidagi ei saa. Hommikupuder on nii vastiku maitsega lihtsalt.

Me oleme siin ära proovinud vähemalt 10 erinevat sojapiima, aga ei miskit. Esimesed viis maitsesid nagu tofu ja teised maitsevad nagu tofu kerge lisamaitsega. Näiteks tänane puder on tehtud sojapiimaga, kuhu on lisatud veidi mandlit. Mmmmm, mandlipiim eks ole. Aga ei. See on see toore mandli maitsega piim ja pudruga üldse kokku ei sobi. Praegu mõtlen, et võib-olla kui kakaod sisse panna. Et siis on martsipani-šokolaadi puder. Kõlab hästi isegi.

Et jah, sojapiimade valik võtab pea igas poes kirjuks, aga kõik on justkui vedelad maitsestamata või kergelt maitsestatud tofud. Ja maitsestamata tofu on üks jubedamaid asju, mida võib üldse süüa. Või juua.

Teine huvitav avastus poest oli salted cashews (tõlkes: soolatud india pähklid). Kõlab nagu ma oleksin soolatud pähkleid ostnud. Aga ei! Võtsin pakist välja, imelikud pruunikad värvilt ja üllatus-üllatus – küpsis, mis küpsis. Küpsisemaitselised “soolatud pähklid”. Suhkrut pole lisatud muide, kookoskoorepulber teeb küpsisemaitseliseks.

Pilti pole praegu, aga need olid ilusas roosas pakis.

Ükspäev läksime Mayaga uksest välja ja täpselt meie ukse all oli rollerimees autoga kokku põrganud või midagi midagi. Päris jube. Ma ei mäletagi eriti, et ma oleksin päriselus näinud kunagi katkist inimest. Sellist autoteel lamavat katkist inimest. Ei osanud alguses üldse reageerida, õnneks oli kari inimesi juba ümber ja abi kindlasti teel. Kui oma tardunud olekust üle sain, siis panin automaatselt Mayale käed silmadele, aga ta ütles lihtsalt “Ei ta on surnud. Niimoodi võib ikka juhtuda.” Mul endal käis täielik külmavärinajutt mööda selgroogu. Hiljem tagasi koju kõndisime, siis olid mõned politseinikud ümber vereloigu.

Siiani Maya vahel räägib sellest juhtumist. Eriti kui ma tuletan meelde (nii umbes sada korda päevas), et autoteede juures peab väga ettevaatlik olema. Vastab mulle selle peale muretult: “Jah, muidu võivad autod surnuks teha nagu selle mehega juhtus.” Ma isegi ei oska midagi kosta. Ma sain ise sellest ilmselgelt palju suurema šoki kui Maya.

Vahepeal uurisime veel lastehoiu värki ja vist ikka ei vea välja. Ma veel ei tea, mis me teeme, aga siia me väga kauaks ei jää. See on piin nii Mayale kui mulle. Muidugi on kahju, aga ei ole mõtet endale ette kujutada, et läheb lihtsamaks. Singapuris on siiski käed seotud kui sa just ei teeni 4000+ eurot kuus ega ole kohalik. Kui kumbki neist kriteeriumitest on täidetud, siis on Singapur paradiis, selles pole kahtlustki. Olgu, üksik inimene võib vähem ka teenida. Ent selleks, et kedagi veel riiki tuua või koduabiline võtta, siis on see 6000 SGD minimaalne summa, millega üldse elu alustada siin.

See summa pole ainult selle jaoks minimaalne, et oma laps saaks üldse olla siin legaalselt vaid ka selle jaoks kui tahad koduabilise palgata. Abi palkamine on siin väga-väga tavaline. Mänguplatsile lähed, siis seal näed vanemaid üsna harva (okei, kindlasti oleneb millisele mänguplatsile minna). Seal, kus on rohkem turiste, seal on muidugi turistid oma lastega. Aga natuke kõrvalisemates kohtades on ikka hoidjatega lapsed igal pool. Põhimõtteliselt 500 euro eest kuus saad omale koduabilise, kes teeb süüa, koristab, hoiab lapsi. Elab su juures ka, sest nad tuuakse Filipiinidelt jms kohtadest sisse.

Just hiljuti nägin ühes kohalikus Facebookigrupis, et üks pere tahtis oma abilise edasi anda. Muidu peab nende abiline lihtsalt tagasi kodumaale minema. See natuke murdis mu südame, ma olen ju õrnake. Aga lihtsalt see, et nad ütlesid, et abiline on nendega olnud alates sellest ajast kui nende laps sündis (3 ja pool aastat tagasi) ning abilisel endal on Filipiinidel 4-aastane laps. Saan aru, et lapsele on ehk parim niimoodi, et ema siin vähemalt teenib midagi ja laps saab Filipiinidel süüa ja koolis käia ja muid tavalisi asju, mida muidu ei saakski lubada ent siiski. Nii õudne mõelda, et ma ise oleksin pidanud Maya maha jätma paar kuud peale sündi, sest valida ongi ainult selle vahel, kas jätad oma lapse maha või jääd kokku, aga nälgite koos surnuks vms.

Saad ise abilisele tööloa taodelda, aga selleks on jälle vaja, et sa teenid vähemalt 6000+ SGD. Muidu ei saa. Kuigi võib-olla suudaksid seda lubada, siis reeglid on siin karmid ja kindlad.

Ja mina mõtlen samal ajal, et issand kui raske mu elu on, eks. Et ma pidin valima lapse ja kooli/karjääri vahel viimase 4 aasta jooksul, sest mul lihtsalt polnud rahalisi vahendeid piisavalt, et endale mõlemat korraga lubada. Või noh, ega ma ei oleks suutnud Mayat kuskile jätta niikuinii enne kui ta kolmeseks sai ja ise selleks 100% valmis oli. Ma olen tegelikult enda üle väga uhke, et ma vastu pidasin ja tänu sellele oli Maya lasteaiakogemus algusest peale imeline ja me mõlemad mõtleme sellele ajale tagasi heldimuse ja rõõmuga. Ning tema oskused teiste laste seast sõpru leida on siiani suurepärased. Kadestamisväärselt suurepärased. Ükski vanus ega keelebarjäär ei sega. Peaasi, et koos on tore. Ja Mayaga koos ongi tore.

Medalit ma selle eest ei saa, ma tean. Lihtsalt selle tunde, et tegin enda võimaluste piirides tema heaks nii palju kui oskasin. Nüüd ta on nii suur juba, et ma olen vaat, et täitsa kõrvaline isik tema jaoks. Isegi oma voodis magab siin ja puha. Ei ole päris nii, et nunnutad last sünnist saati ja siis on memmekas kohe. Maya on memmekuse täielik vastand. Kahjuks. Keda ma siis nüüd nunnutan, eks.

Maya saab veidi rohkem kui nädala pärast juba 4-aastaseks. Praegu just istub diivanil ja tegi mulle oma kavalat naeratust. Kohalik telekanal näitab Peppat ja me lähme kohe ja paneme oma 20kg musta pesu pesema. Pesu saab pesta ainult kord nädalas siin meie hotellis/korteris, ma viimasel päeval jään alati peale trenni aluspesuta, sest noh, liiga laisk, et käevahel kraanikausis ära pesta. Pigem otsin välja riided, mis ei reeda ja loobun pooleks päevaks aluspesust. Mis seal ikka.

*Muide, ma tegin kommenteerimise lihtsamaks ükspäev. Varem oli osadel võimatu kommenteerida, sest ei tahtnud end sisse logida vms. Nüüd ei pea enam (kui ma suutsin seaded õigesti panna).

**Vaatasin just, et Eestis on kell alles 6.42. Ajavahe ikka päris suur, ma juba rohkem kui neli tundi üleval olnud. Aga tere hommikust ja loodan, et teil tuleb üks suurepärane päev täna! 🙂

Advertisements