Singapur ei olnud üldse meie esimene valik. Kõigepealt tahtsime Martini praktika-aastaks minna Uus-Meremaale. Me peaaegu läksimegi.

See oli nii, et mõtlesime, kuhu me järgmiseks minna tahame peale Inglismaad. Mõtlesime Austraaliat korraks, aga siis tundus Uus-Meremaa veel põnevam ja tõmbas kuidagi.

Martin siis kirjutas ühte firmasse Uus-Meremaal ja sealt põhimõtteliselt öeldi, et jah nad hea meelega võtavad ta aastaks praktikale. Ainult, et ühel hetkel see inimene, kellega Martin suhtles, enam ei suvatsenud emailidele vastata ja siis mõned kuud enne kooliaasta lõppu pidi uue koha leidma. Õnneks oli ühel Martini õppejõul tutvused Newcastle’is ja läksimegi aastaks Newcastle’isse. Seal elades hakkasin, muide, blogi ka kirjutama üldse.

Viimasel kooliaastal mõtlesime jälle, kuhu edasi. Mul on mustandites üks musta huumoriga halapostitus, mida ma kunagi vist ei avaldagi, aga seal enam-vähem ahastan selle üle, et kas me tõesti lähme Londonisse elama. Ma üldse ei tahtnud. Nüüd võib-olla juba läheks, aga see selleks. See on teine jutt.

Esimesed valikud oleksid olnud Uus-Meremaa, Austraalia või USA lõunaosa (California näiteks).

Kuna me pole kahekesi, vaid elame ja seikleme koos ühe väikese inimesega, siis me päris nii ei tahtnud minna, et pakime asjad kokku, lähme kohale ja vaatame, mis saab. Need ajad on möödas mõneks ajaks.

Seega otsisime uut elukohta põhiliselt selle järgi, kus on olemas Martinile sobiv töökoht. Piisavalt suures firmas, et tal oleks võimalik edasi areneda ja muu selline. Riigikeel pidi samuti paratamatult inglise keel olema, sest kuigi me mõlemad oskame enam-vähem hispaania keelt, siis holast ja muy bienist jääb tööalaselt ikka väheks.

Kolmandaks oli meie jaoks tähtis kliima. Ükskõik, mis, aga ilm pidi olema natukenegi parem kui Inglismaal. Ilm on Inglismaa kõige suurem miinus. Muidu oleksime vabalt võinud sinna edasi jääda. Aga mõtlesime, et kuna ilus ilm meil alati tuju nii heaks teeb, siis äkki vaatame, kuidas on elada riigis, kus ongi kogu aeg ilus ilm.

Just sel kevadel muhelesime omaette selle üle, kuidas meil saab olema lõputu suvi. Veel enne seda kui Euroopat tohutu kuumalaine tabas. Tuligi kuumalaine, peale seda läksime Inglismaalt Kanaaridele, kus oli tegelikult lausa jahedam kui Inglismaal sel hetkel ja siis Berliini, kus olid ka kuumarekordid ja siis augustis jõudsime Eestisse. Okei, ei olnud päris lõputu suvi ka nüüd. Eestis oli päris külm ikka, eriti võrreldes berliini 35 plusskraadiga.

Nii, aga miks siis Singapur ikkagi?

Martin kandideeris sel aastal ikka hoolega igasugustesse firmadesse. Paljudest ei kuulnud eriti midagi tagasi. Inglismaa firmad samal ajal kõik võtsid ise ühendust ja tahtsid teda tööle kutsuda. Isegi kauplesid palgaga veidike. Ent meil oli ikka see kliimamuutus veel silme ees.

Ühel hetkel leidis Martin tööpakkumise Singapuri. Kiire google’damine andis teada, et Singapur olevat üks parimad riike maailmas, kus elada. Pealegi, ilm on aastaringi samasugune ja väga soe. Mis seal ikka, proovib siis.

Hiljem kui juba Skype intervjuu kokku lepitud sai ja Martin rohkem firma tausta uuris, sai ta teada, et oli kandideerinud firmasse, mis on oma alal Aasia tipus.

Kujutate siis ehk veidike ette kui hüsteeriliselt rõõmsad me olime kui teada saime, et Martin saigi selle töö. No me Mayaga ikka hüppasime üles-alla nagu meeletud.

See oli muidugi enne seda kui me põhjalikumalt uurima hakkasime viisade ja lapsehoiu ja muude asjade kohta.

Nüüd siis saite teada, miks me Singapuri kolisime.

Ei kahetse absoluutselt muidugi. Singapur on täiesti omamoodi riik. Salapärane ja maagiline isegi siin kohapeal olles ja näha on, et riiki juhivad inimesed, kellel on kindel visioon oma riiki võimalikult kiiresti ja palju arendada. Põnev! Mul on nii palju tähelepanekuid juba, mida hirmsasti tahaks teiega jagada, aga ei ole veel mahti olnud nii palju klõbistada. Meil Mayaga rohkem tegemist siin üksteise närvide söömisega.

Kuidas me Singapuri kolisime? 

Noh, nüüd see kõige keerulisem osa.

Lennupiletid ostis meile firma ning samuti muretses esmase elukoha kuuks ajaks, et meil oleks aega pikemaajaline korter leida. See oli see lihtsam osa.

Et ametlikult kolis Singapuri ainult Martin. Tal on nüüd S pass ehk üks neist tööviisadest, mida Singapur pakub ehk õigus siin riigis elada, kuniks tal see töökht on.

Minul ja Mayal on aga kõigest külastusviisa, mida peab siis iga 90 päeva tagant pikendama. Ning iga 90 päeva tagant peab vähemalt viieks ööpäevaks riigist lahkuma. Kui siis jälle tagasi Singapuri tuled, siis oleneb see, kas saad riiki sisse või mitte, suuresti sellest, milline piiril oleva töötaja tuju on parasjagu. Kas tal on tuju sind riiki sisse lasta või mitte. Mitmed on öelnud, et tark oleks Singapuri tulles ette näidata mingisugune pilet, tõestamaks, et kavatsed siit jälle edasi minna. Noh kasvõi isegi bussipilet Malaisiasse, mis olevat väga-väga odav. Ma pole ise veel hindu vaadanud, aga kuna Malaisia on siinsamas kõrval, siis ma täitsa usun, et on odav.

Kauaks me siia jääme?

Seda ma ega me veel ei tea.

Ma ise tahan järgmisel sügisel kooli minna. Juba esimese lennu peal (kui Tallinnast Stockholmi lendasime) jõudis mulle järsku kohale, lambist, mida ma tegelikult õppida tahan. Õigemini kogu aeg teadnud, et tahan seda õppida, aga mõtlesin enda jaoks asju välja, miks ma ei peaks.

Singapuris saaks ka õppida põhimõtteliselt, aga samas jääb ikka see viisa probleem. Siin nimelt pead sa kuus saama palka 6000 SGD, et saaksid oma lapsele pikaajalist viisat taodelda. Põhimõtteliselt siia riiki ongi oodatud vaid rikkad sisserändajad. Soovitatavalt ilma lasteta. Isegi mingi selline asi jäi mul kusagil silma, et kui sul on tööviisa ja teed siin tööd, siis see viisa kaotab kohe kehtivuse kui tuleb välja, et sa rase oled.

Lisaks see miinimum palgasumma tõuseb iga aasta ja noh jah, saite vist juba pihta, et isegi kui ma saan kooliskäimiseks loa siin, siis peaksime Mayat ikka iga 90 päeva tagant riigist välja sõidutama, et siis nädala pärast hinge kinni hoida, kas saame ilma probleemideta riiki sisse tagasi.

Lisaks veel see, et Singapuri ülikoolid on päris kallid.

Niisiis, ei ole üldse kindel, et me Mayaga siin üle kolme kuu oleme. Eriti kui ma ei tohi siin tööd teha jne. Sest tegelikult peaksin ma nüüd leidma viisi, kuidas raha koguda ülikooli jaoks. Martini kohta ei tea, tema jaoks on see siin Singapuris siiski suurepärane võimalus. Ja siin on nii põnev ja soe ja huvitav. Tahaks ennast lõhki rebida ja pool siia jätta ja pool tagasi Euroopasse saata tööle ja kooli.

Seega, vastused esimesele kahele küsimusele saite, aga kolmandat ei tea isegi veel.

Advertisements