Ma isegi ei ole kindel, miks ma nii väga kardan. Või siis tean, aga see ei tundu loogiline. Tavaliselt ma ju ei karda selliseid asju. Ent alati ei ole hirm arutu ja põhjendamatu. Vahel tuleb ta kogemusega.

Ja vahel on see lihtsalt muster. Mu tavapärane käitumismuster. Kui mingi väga suur muutus mu elus hakkab toimuma, siis paar nädalat enne ma olen kordamööda pööraselt õnnelik ja siis jälle hirmust halvatud. See olen lihtsalt mina ja see, kuidas ma asjadega hakkama saan. Parem niimoodi, kui et mitte midagi ei teekski mitte kunagi.

Kui ma elaksin mugavustsoonis ja jätaksin tegemata asjad, mida kardan, siis te ei teaks minust mitte midagi. Kui ma alluksin igale hirmumõttele enda peakeses, siis poleks ei seda blogi ega mu nägu ja nime üldse internetis olemaski. Lisaks kõigele ja kõigile muudele, mida ja keda mu elus ei oleks. Seega kardan ma mugavustsooni tegelikult palju rohkem kui kõikvõimalikke muid asju elus.

Ja siis öeldakse mulle tihti, et “vau, sa oled nii julge ikka” ja mina vaatan otsa nagu nõdrameelsele, et mis mõttes. Ma ei ole julge, ma lihtsalt teen asju sellest hoolimata, et mul on hirm. Ja oi kui suur hirm veel.

Aga mis ma tahtsin teile üldse öelda on see, et me pakime kõik oma asjad kolme kohvrisse ja lendame juba sel nädalal Dubaisse ja sealt edasi Singapuri.

SINGAPURI!

Kujutate ette? Singapur on täiesti teisel pool maakera, kaugel Aasiamaal. Appi!

Soomest saab muide ka otse Singapuri lennata, aga lend kestab siis pea 11 tundi. Haha, ma pole elu sees nii kaua järjest lennanudki!

Otsustasime igaks juhuks lennuaja pooleks lõigata ja kuus tundi Dubaisse lennata ja sealt paar päeva hiljem veel kuus tundi edasi.

Lendamist ma ei karda. Isegi kui Maya surmani ära tüdineb ja kõigile närvidele käima hakkab. Mis sellest? Tühine.

Mille ees mul kõige suurem hirm on?

Mul on hirm olla kodune ema. Isegi kui ma selle kõrvalt pean blogi (märgin ära, et see on hobi, mitte töö, aga siiski see on see miskine “minu asi”). Ja isegi siis kui ma selle kõrvalt peaksin jälle suutma mingi pisikese äri püsti panna nagu Inglismaal. Isegi kui ma saan pisikese tööotsa nagu Inglismaal. Ikka ma ei tunne end piisavana.

Ja ma kardan, et see tunne ei kao ka teisel pool maailma. Õigemini, ma tean, et ei kao. Selleks peab tegutsema. End arendama. Leidma midagi, milles end arendada. Edasi minna. Ent, kuidas sa tegutsed kui ei tea isegi, kas saad lapse lasteaeda panna või millal saad. Või ei tea isegi seda, kas esimese poole aasta jooksul tekib võimalus viisa taotlemiseks.

Ent mul on ju alati valik. Kui ma ei taha enam maailmas rännata, riskida ja seigelda, võime kuskil kanda kinnitada, ma saan koolis käia, karjääri ehitada ja üheksast viieni tööl käia ning nädalavahetustel lapsega aega veeta. Aga ma tahan rännata. Just praegu, just nüüd kui mul selle jaoks nii ilmatu palju kirge, viitsimist ja energiat on.

Kõike korraga ei saa ja mulle tundub, et kool ja karjäär võivad veel natuke oodata. Õige pisut. Sest kui päris aus olla, siis ega ma ei teagi veel, kes ma olen ja milleks ma võimeline olen. Või kelleks ma saada tahan. Või kas ma tahan üldse kellekski saada/õppida või tahan lihtsalt leida elus oma koha. Nurgakese, mida kutsuda koduks ja töökoha, kuhu minna hommikuti rõõmuga. Töökoha, kus mind hinnatakse ning saan teha tööd, mis on kooskõlas mu põhimõtetetga.

Ma tahan teha kõike ja teada kõigest. Muidugi on suundi, mis mind rohkem huvitavad, aga seda üht ja ainukest pole suutnud välja valida. Ülikoolid ei kao kuskile, aga ma ei tea, kas viie aasta pärast reisimine enam mu südant nii kiiresti põksuma paneb. Sel ajal on Mayagi juba nii suur, et ei taha ehk enam kolida nii palju ja nii tihti.

Oeh, tegelikult, mis siin ikka karta või ülearu muretseda, eks ole. Mõtlen nüüd natuke mõistusega, mitte hirmuga. Meil tuleb elu kõige vingem reis. Vahet pole, kas saame kohapeal olla kolm kuud või kolm aastat. See pole ju nii tähtis. Me saame avastada täiesti uut kultuuri, riiki, maailmajagu, mõtteviisi, toidukultuuri, keelt, rahvast, suhtumist. Ning samal ajal saame rohkem tuttavaks iseendi ja üksteisega. Nõrkused ja tugevused tulevad veelgi rohkem esile ja kindlasti tekivad uued pinged ja uued ühised saavutused ja rõõmud.

Töö, kooli ja lastehoiu osas hüüan tervele universumile oma küsimused õhku ja hoian silmad-kõrvad hoolega lahti. Eelmise töökoha sain vähem kui kuu aega peale seda kui kõva häälega välja ütlesin, et olen tööpakkumistele avatud. Egas see tähenda, et keegi peab kandikul ette tooma. Lihtsalt kui võimalusi kasvõi silmanurgastki märkan, siis haaran kohe kinni.

Ega ma ju enne ei teagi, mis ma teha saan või ei saa, kui pole kohale jõudnud ja olukorda saanud ise hinnata. Praegu võin ainult oletada, et äkki nii või äkki naa. Mõttetu.

Singapur on pea kümme aastat olnud üks mu unistuste sihtkohtadest ja nüüd just sinna ma lähengi!

Tunded on seinast seina ja ärevus kõditab kurku, aga mis siis.

Ma olen nii elevil!

Seiklus ootab!

Advertisements