Esiteks Hispaanias.

Rõdul hommikusöögilauas. Meie sööme oma asju ja teised koorivad endale parasjagu keedumune.


Maya tormab kohale: “Olge ettevaatlikud! Sealt võid oranž tibu välja tulla!”

Ega ma ei mäletagi, et peale kaht esimest hommikut oleks enam laua peal keedumune näinud.

Ja siis muidugi need lõputud pärimised: “Kas teie riis on ikka vegan?” ja et kanadele tegelikult ei meeldi kui nende jalgu süüakse (no kellele meeldiks!?) jne.

Suurem osa ühistest lõunatest ja õhtusöökidest olid täiesti vegan ja polnud mingeid toidulaua konflikte. Pigem saan iga kord ise mõne huvitava retseptiidee hoopis kaasa. Seekord näiteks sojast tehtud “lihapallidega” kaste ja kartulipuder. Tegelikult nii lihtne asi, aga pole ise selle peale justkui tulnudki.

Samas tean, et osadel veganitel on täielik õudusunenägu perele külla minna, sest lihtsalt ei austata teiste valikuid. Surutakse liha ja piim nina alla ja ei väsita küsimast ka siis kui asja on miljon korda varem seletatud: “Kas sa ei söögi liha/sinki/hapukoort…? Oot, JUUSTU ka ei söö? Aga miks sa viinereid ei söö, seal ju nagunii nii vähe liha sees? Miks? Küll ühel hetkel sul see TREND üle läheb!” Või küsitakse iga kord see küsimus, mis on kõigi veganvanemate “suur lemmik”: “Oota, aga oma lapsele ikka annad liha ja piima, eks?”

Ei, veganlus ei ole miskine TREND, mis üle läheb. Ja, ei, me ei kasvata oma lapsi enda põhimõtetega vastuolus. Ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kes teab, et miski on parim ja siis ei tee seda enda lapse heaks. Miks peaksid veganid mingi erand olema selles osas? Ei ole.

Loomad ei sünni siia ilma selleks, et me saaksime neid lõputult omakasu eesmärgil ära kasutada. Nad sünnivad siia ilma täpselt samamoodi nagu meiegi. Nad tahavad elada ja kardavad surra ning tunnevad tungivat vajadust oma järglaste eest hoolitseda. Tervislikult toituda on võimalik absoluutselt loomi ja nende eritisi suhu pistmata. Kui see võimalik ei oleks, siis ma ei oleks praegu siin seda blogipostitust kirjutamas. Mind huvitas esiteks just veganluse tervislik pool, ülejäänud põhjused said oluliseks veidi hiljem. Ent on nüüd tervislikkusest isegi olulisemad. Teised põhjused ehk siis eetilisus ja loomade heaolu ning jätkusuutlikkus ja keskkonnasäästlikkus.

Eesti vanaema Pannaga on meil viimased korrad eriti lihtsad olnud. Ta sööb meie siinoleku ajal sama, mida meie. Kõigil hea olla. Ent algus polnud üldse nii lihtne. Eks veganlus ole ükskõik kellele paras šokk kui sellest varem üldse kuulnud pole. Õnneks on tema üks neist, kes pole oma silmaringile suurt tugevat punast joont ümber joonistanud, et mitte uut infot enam sisse lasta ning jääda oma aegunud infot kaitsma. Jah, kiviajal pidid inimesed ellujäämiseks küttima, aga aeg ju on edasi läinud. Vaata korraks ringi, kas su ümber elab ühtegi inimest, kes peab toitu ise küttima ning lihasöömine on vajadus, mitte valik? Vaevalt.

Maya eile just helistas Pannale õhtul:
“Panna, kas sa tuled varsti tagasi koju? Too vegankomme, palun!”
Siis oli paus, mille ajal Panna arvatavasti küsis, millised need vegankommid on
ja Maya vastas:
“Sellised, kus pole ära keedetud notsusid, aga sojapiima võib olla!”

Kuigi suurem osa kommidest sisaldab želatiini ja lehmapiima, siis on selles kirjus letis ometi ka terve hunnik vegankomme jms peidus.

Näiteks sellised:
Capture

Tänapäeval ei pea veganid mitte millestki ilma jääma. Nii palju on julmusevaba toitu, snäkke, söögikohti, riideid, jalanõusid, kosmeetikat. Ma ikka ja jälle imestan kui keegi ütleb, et ei suudaks elu sees vegan olla, sest see on nii raske.

Jaa, muidugi võiksin öelda, et see nõuab mult meeletut enesedistsipliini ja tahtejõudu ja kes teab mida. Noh, et siis ma tundun kohe eriti tugev ja eriline inimene, eks. Tegelikult on mul ikka täpselt samad isud, millele ma aeg-ajalt järele annan (noh magus ja krõpsud jne). Lihtsalt vahetasin firmasid. Hakkasin toetama neid, kes suudavad maitseelamuse minuni tuua ilma hingelisi rämpsuna kohtlemata.

Kui ma päriselt oleksin see müstiline ja äärmiselt tugeva tahtejõuga inimene, siis mul ei jääks kunagi jooksmisesse kahenädalaseid pause nagu praegu, samuti oleksin ammu lõpetanud kõik enda pooleli jäetud raamatud ja muud plaanid ja projektid. Aga ei, ma olen ikka see sama Anett, kes ma olin enne veganlust. See sama, kes alustab suurima entusiasmiga igat uut asja ja jätab siis pooled neist paremat aega ootama (milles pole muidugi midagi halba, parem proovida ja pooleli jätta kui mitte üldse proovida).

Kõige sellega ei taha ma veganite panust vägivallatu maailma poole püüdlemisel väiksemaks teha. Mida vähem ostetakse loomseid tooteid, seda vähem neid ka peab tootma. Lihtsalt ei tasu karta, et veganiks suudavad hakata ainult ja ainult mingid üle mõistuse tugeva tahtejõuga inimesed. Ma olen täiesti kindel, et kõik saavad hakkama, kes vähegi asjasse viitsivad süveneda. Veganlus on palju lihtsam kui esialgu tundub. Usun, et suurem osa veganeid ütlevad täpselt sama kui nende käest küsida.

Advertisements