Ei teagi nüüd kumb see olulisem oli, kas Martini lõpetamine või see, et nägime Ragnar Klavanit mängimas.

Nali naljaks.

Kohutav, mida Inglismaa on minuga teinud. Mind siiralt huvitab jalgpall. Kui Inglismaa poolfinaali kaotas, mul olid pisarad silmas. Või noh, nad oleksid silmad olnud, aga mu mõistus võitles vastu, sest kammoon, see on ju kõigest jalgpall. Kõigest jalgpall, aga selline tunne oli küll, et oleks ma vägivaldne mees, siis oleks tahtnud tänavale minna kaklust otsima koos ülejäänud jalkahuligaanidega.

Aga Klavani nägime täpselt enne Manchesterist lahkumist ära, see oli päris lahe. Kuigi mäng ise jäi 0-0 ja noh, ütleme nii, et ma olen ainult mõnda üksikut sama kehva mängu elu jooksul näinud.

Maya oli meil kaasas ja see oli tema elu esimene jalkamäng. Telekast küll vaatab meiega koos. Isegi küsib küsimusi ja puha. Näiteks kui mäng pihta hakkab, siis küsib: “Kas see on jalgpall?”. Siis kui värav lüüakse, siis: “Kas see oli värav?” Ja umbes poolajal tuleb alati see põhiline küsimus: “Issi, millal sina lähed sinna jalgpalli?”

IMG_20180714_144325
Vaatasime, kuidas Liverpooli mängijad soojendust tegid
IMG_20180714_161340_HDR
Kes meest tunneb (ja oskab natuke sisse suumida), siis näeb Klavani kohe ära
IMG_20180714_145919
Mingi kahtlane nosib jalkamängul herneid. Kammoon, kõik teised söövad friikaid ja burkse, mis mõttes!?
IMG_20180714_145915
Siis kui Klavan ei saanud värava ees palli kätte (peaga)

Lõpetamise kohta kirjutasin natuke juba mõnda aega tagasi, nii et kopeerin tolle jutu siia alla lihtsalt.

Istusin ja vaatasin neid kostüümides ja mütsidega tegelasi. Kuulasin bändi ja kohutavat lauljat, kelle laulud olid kategooriast “kõige imalam laul, mis olemas on” ja võitlesin pisaratega juba enne kui aktus päriselt pihtagi hakkas. Nii uhke tunne ja lõputu rõõm oli sees.

Martin lõpetas ülikooli. Neli aastat on möödas ja 30 000£ maksev paber ja first (ehk cum laude) olemas.

Isegi Martini üle kaheksakümnene vanaisa lendas lõpetamiseks kohale. Ja tõi meile oravakese komme (jah, need on vegan!) ja muidugi Mayale kukekommi. Seda ta siis sõi järgmised kolm päeva. Elu esimene pulgakomm oli see vist. Ma olin ise ausalt öeldes ära unustanud, et nad üldse olemas on. Aga Maya oli väga rahul muidugi. No mis seal ikka.

Muide, Maya ei visanudki vanaisale vett peale. Ei ämbri ega kannuga.

Lõpuaktus kestis vist kokku mingi 2 tundi vähemalt. Kuigi pidi tund aega olema. Lihtsalt see, et ca. 500 inimest jõuaksid kõik rektorile kätt anda ja oma rulli kätte saada, see võtab ikka ulmeliselt kaua aega. Ei aidanud ka see, et terves kambas olid ka mõned, kes usulistel põhjustel ei saanud naisrektori kätt surudagi.

Maya oli nii tubli ja suutis terve aeg enam vähem normaalne olla. Peale esimest tundi aega laulis omaette kõiki laule, mis ta lasteaias õppinud oli (no kindlasti oleks võinud vaiksemini seda teha, aga mis sa ära teed kui lapsel igav on). Kümme minutit peale seda kui Martin lava peal ära käis ja ülikooli direktori kätt surus, jäi alles mu süles magama.

Pärast käisime terve kambaga taimetoidurestoranis söömas ja siis kodus pakkisime oma asju edasi.

IMG_20180717_125452
Oli nagu põhjust perepildiks või nii. Õues tundus õhk -15, sest enne seda päeva oli kaks nädalat +30 kraadi olnud

Selleks korraks siis tundub, et ongi Inglismaaga kõik. Nüüd oleme pea terve augusti Eestis ja septembriks kolime teisele poole maakera. Sellest viimasest lähemalt siis kui lennupiletid on ostetud. Mul selline ebausk, et enne ei taha kuulutada.

Advertisements