Tulime siia saarele mõttega, et tegelikult oleme me siin kõik ära näinud ja teinud. Kõik jalutamised ära jalutanud ja vaatamised ära vaadanud. Tulimegi selle mõttega, et suurt midagi ei tee vaid lihtsalt võtame aja maha lõpuks.
Martin ju lausa elas siin mõnda aega aastaid tagasi ning me Mayaga oleme ka siin varem käinud.
Ent läks hoopis nii, et sõitsime autoga mägedesse ja saime positiivselt üllatatud. Üks selline väga mõnus päev oli meil. Sõitsime autoga mägedes asuvatesse väikelinnadesse, hingasime sisse mägede õhku ja klõpsutasime siin-seal pildikesi. Arutasime kohaliku elu üle ja jõime ilusa vaatega kohvikus smuutit, mille ümber oli nii mõnigi mäenõlv müügis. Seega, kes otsib omale uut kodu ja suudab pool miljonit või rohkem välja käia krundi eest, siis palun väga.
Tõeline turismiretk oli, aga samas väga nauditav. Vahel võib ju lihtsalt turist ka olla. Ei pea iga kord seiklema, planeerima ja tõmblema. Võib lihtsalt väga kitsast, järsku ja närvekõditavat teed mööda kilomeetri jagu merepinnast ülespoole sõita.
Mulle kõrgused tegelikult meeldivad. Kõik, mis jääb alla, muutub nii imepisikeseks. Sellepärast meeldib mulle lennata samuti.
Maya, kellel muidu hakkab pikematel sõitudel soojade ilmadega alati paha (eelmisel suvel oksendas vist pea iga kord kui autoga sõitsime), pidas kenasti vastu. Uudistas rõõmuga ja degusteeris mäepealsetes putkades ja poodides suurima hea meelega moose, soolapähkleid ja mazapáni, mis on vist natuke martsipani moodi, aga tehtud röstitud mandlitest vist või on mandlisegu ära küpsetatud. Igatahes martsipani moodi väga ei maitsenud, pigem nagu šerbett või nii. Natuke sidrunine oli ka. Pean teinekord pilti tegema, kui kusagil jälle müüakse, siis näete. See on vist see üks asi, mida täitsa kaasa osta kui Eestisse tahame midagi viia. Kui mingi ime läbi kohvris ruumi on muidugi.
Aaloe istanduses käisime samuti. Kuigi see tundus küll pigem lihtsalt turistidele näitamiseks tehtud koht olevat (samas, mis siin Gran Canarial selle jaoks tehtud pole, eks ole). Kohapeal oli väike aaloe põlluke ja maja, mis oligi ainult üks suur saal, mille sees olid erinevad aaloe tooted müügil. Alustades päikesekreemidest ja lõpetades mingi imelikult kalli aaloe likööriga. Mõtlesime sealt hambapasta osta, aga just seda seal polnud. Kõike muud kosmeetikakraami leidus, aga ainult mitte seda, mida me tahtsime. Nii tüüpiline.
Peale tervet päeva sõitu käisime keldripoes ja tassisime 100-astmelisest trepist jälle kilodeviisi värsket kraami üles, mille me paari päevaga ära hävitame. Banaanid on siin NII maitsvad. Me muidu ostsime Inglismaal ka alati mahedaid banaane, sest neil oli rohkem maitset. Aga need siin. No mine hulluks! Nii kollased ja magusad ja intensiivse maitsega. Sama nektariinide ja arbuusidega. Nii head on! Ma juba kaks kilo suuremaks söönud ennast selle äärmiselt lühikese ajaga. Ilma naljata.
Aga noh, mul on ju alati see maagiline mañana olemas, millal asjaga tegelema hakata.
Aga enne veel kui homme päriselt kätte jõuab:
juuli 25, 2018 at 5:13 e.l.
Kui palju seal sooja on? Tundub nagu hull kuumus ikka. 😳 Endiselt on nii mõnus lugeda ja ma ei jõua ära oodata, et ise ka kuskile mägedesse saada (tegelikult praegu just planeerin Rumeenia reisi, reisiblogi lugemine aitab täiega hästi kaasa ka ise enda plaanide pärast elevil olla!!).
MeeldibLiked by 1 person
juuli 25, 2018 at 8:35 e.l.
Meil siin lõunaosas stabiilselt 27 kraadi ümber ja päike paistab iga päev. 🙂
Oo, Rumeenias ise käinud pole, aga seal vist mägesid peaks jätkuma, eks 😀 Vahel ongi planeerimine reisi juures sama mõnus kui reis ise. Tulebki see ootusärevus sisse ja noh head asja on ikka vahva oodata.
MeeldibLiked by 1 person