Käisime eile lähedal asuval mänguplatsil. Kõik oli ilus, mänguplats ise vahva ja värviline, päike paistis, kõhud olid täis, hea oli olla. Mängisime, tegime trenni ja viimasena läksime kiige peale. See kiik, kus üks istub ühele otsale ja teine teisele otsale. Lapsepõlves ehitasime seda ise pakkudest ja lauajupist.

Maya istus keskel ja me Martiniga tegime hoogu. Ühel hetkel lendas terve parv herilasi meie ümber ja hakkasid ründama. Ma ei tee nalja, neil oli reaalne tung meid rünnata. Neil oli selle kiige sisse, sinna keskele, kus Maya istus, pesa tehtud. Ma sain reie peale, sõrme peale ja teise jalga ka veel sutsata. Ühe ja sama herilase käest. Ja noh oleks arvatavasti veel saanud, aga jooksin ruttu minema.

Paarsada meetrit kaugemal kui julgesin juba hingata, jõudis valu ka kohale ja pisarad voolasid. Õnneks olid päikseprillid ees, sain tönnida ja pärast ei saanud keegi midagi aru. Kõige veidram oli see,  et Maya väitis, et sai ka jala peale sutsata ja me nägime isegi punnikest, aga ta ei teinud piuksugi. Üsna piripilli tunne tuli peale. 3-aastane ei tee teist nägugi ja ma löristan nutta nagu titt samal ajal. Vedas muidugi, et mingit allergilist reaktsiooni veel ei tekkinud. Olen kuulnud küll neid hirmulugusid, et inimesed saavad võõral maal sumistaja käest sutsata või söövad mingit eksootilist pähklit ja siis surevad ära, sest kurk paistetab üles ja ei saa enam hingata.

Õnneks jätkus päev positiivsel noodil ja avastasime kodupoest mandlipiima. Mitte lihtsalt mandlipiima vaid hea hinnaga mandlipiima. Liitrihind oli 1.19€. Muidu on mitmed vegantooted siin pigem ülehinnatud. 200g tofut üle 4€ näiteks. Inglismaal Aasia poest saime 1.60£ eest 600g. Kõige üllatavam leid oli meil maitsepärm. Eestis toodetud kullapuru maksab siin lausa 7.50€/125g. Prr!

Aga noh, värske kraam ja kaunviljad jälle siin odavamad, nii et kõik on tasakaalus.

IMG_20180719_141935
Päritolumaa Eesti

 

37368027_1851085405186724_1665473590222389248_n (1)
Mina ja mu kallis

Ja siis me tegime ühe eriti kummalise lükke. Maandumise õhtul võtsime kohe lennujaamast rendiauto ja läksime poodi, et õhtusöögiks kraami osta. Poes oli nii vaevaline, sest me ei teadnud isegi, mida me tahame ja siis ei leidnud üles seda, mida me ei teadnud, et tahtsime ja nii edasi. Igatahes läksime kassasse ja enne kui jõudsime asju lindi peale laadima hakata turgatas mul järsku pähe: “Kuule, me jätsime käru maha!?”

Et siis jah, lendasime Manchesterist Gran Canariale koos käruga, aga lennujaamast kaasa me teda ei võtnud. Me olime nii väsinud, et samal õhtul ei viitsinud sellega enam tegeleda. Nagu näha siis see mañana ellusuhtumine hakkas kohe külge, vaevu saime lennukist maha ja kohe viskasime kõik tänased toimetused homse varna. Järgmisel päeval pidime nagunii Martini vanemad lennujaamast ära tooma, nii et mõtlesime, et mis siis selle ühe päevaga ikka muutuda saab.

Läksime siis järgmise päeva õhtul lennujaama ja Ryanairi tädi jättis meile mulje, et kuna me samal päeval avaldust ei esitanud, siis nüüd ongi kõik. Vaatas veel oma leti taga, kas meie käru on seal ja seal seda muidugi ei olnud ja jah, lubas ühendust võtta kui teada saab, kus käru on. Aga noh, kanaaridel on teada värk, et sellised lubadused jäävad alati lubadusteks.

Õnneks hiljem netist nägime, et tegelikult võib seda avaldust 21 päeva esitada, mitte ainult samal päeval. Lootust on, et saame käru kätte. Tore oleks Mayaga koos pikemaid jalutuskäike ka teha. Samas kui tagasi ei saa, siis lihtsalt ongi Maya edaspidi käruvaba. Siiani tublisti vastu pidanud meie retked. Noh jah, meil auto ka, aga üle 100 trepiastme on meil edasi-tagasi korterisse jõudmiseks ikka vaja astuda paar korda päevas. See pole mingi naljaasi, mul sääred täiega valusad.

Herilase nõelamisest on alles nüüd ainult punane laik ja sügelus õnneks. Tundub, et jään ellu. Maya ainult räägib kõigile, kellega oleme kohtunud, et emme sai mänguplatsil herilase käest niiti. Noh, niiti või nõela, suurt vahet pole, eks. 😀

Muidu on meil siin kõik täpselt nii nagu pidigi olema. Rahulik, päikseline, puuviljarohke ja ilma suuremate plaanideta. Esimesel päeval põlesime Martiniga ära, seega oleme siin paar päeva rohkem ringi sõitnud ja shoppamas käinud. Saime mõlemad endale 10 euroga uued lühikesed jooksupüksid. Ta sai Asicsid ja ma Adid. Tavahinnad mõlemal ikka 25-30 eurot. Ükspäev näitan enda omasid, need nii ilusad.

Jooksmas saab siin käia muidugi ainult enne päikesetõusu. Seda ma nüüd ühe korra olen teinud, sest ma sain aru, miks ma hästi ei maga. Päike tõuseb kella 7 ajal, aga ma arvasin, et valgeks läheb juba kuskil neljast. Seega iga kord ärgates püüdsin tagasi magama minna. Tegelikult ei lähe põhimõtteliselt enne seitset valgeks ja kui ma ärkan ja õues on valge, siis võingi kohe üles tulla ja jooksma minna. Selle asemel, et tagasi magama minna ja pooleteist tunni pärast üles ärgata tusase ja uimasena.

Maya on siin no NII rahul. Ühe õhtuga sai temast basseinisõltlane. Hommikul teeb silmad lahti ja esimese asjana küsib, millal basseini lähme. Kusjuures Inglismaal polnud ta üldse basseinist vaimustuses. No natukene, aga pigem sellisest, kus ainult 20 cm vett sees. Ujumisest ei tahtnud kuuldagi.

Nüüd võib tundide viisi nii olla:

IMG_20180720_200739
Päike ammu majade taha vajunud, aga ikka ei taha välja tulla

Vahepeal lubab, et ainult kaks minutit veel ja siis 10 minuti pärast ütleb, et “nüüd ainult viis minutit veel” ja siis 10 minuti pärast veel kaks minutit jne.

IMG_20180719_131947
Mõnus must liiv
IMG_20180719_132251
Moodne ombre tuuning kleidil
IMG_20180719_210906_648
Õhtusöögid on meil ilusad värvilised

Igaks juhuks kirjutan siia lõppu selle ka, et kui kellelgi on küsimusi Gran Canaria kohta vms, siis võib vabalt küsida.

Advertisements