Üks tuleb kaasa ja teine läheb Eestisse. Mõte tundub hea, eks. Aga tegelikkuses on kolm inimest ja kaks kohvrit üks paras väljakutse.

Aga täna juba ongi see päev, mil kohvrid vaja kinni suruda ja meie ajutisse Manci korterisse viia. Lisaks sellele, et terve vana korter tuleb läikima lüüa. Õnneks eile sai suurem osa tehtud. Täna veel põrandad ainult ja asjade väiksemaks pakkimine, et kohvid kinni läheks. Tegelen sellega juba kella viiest saati siin tasapisi.

Nõud, voodiriided, madratsid ja muu selline kodukraam jääb nagunii maha. Need ongi vist need kõige suuremad asjad.

Mänguasjad, Mayale väikseks jäänud asjad ja lasteraamatud pärandasin juba edasi. Heategevuspoodi viisime ka ikka päris suure kotitäie asju. Prügikotist suurem kott oli. Madrats tuli selle sees kohale kui ma ei eksi. Oli rullis suure koti sees.

Töö juurest koju veetud katkised vannipommid, mis muidu Mayale hulganisti rõõmu valmistavad, viskasime ka viimased hoopis Mayaga vetsupotti, nii et roosa vaht tahtis sealt üle ääre kasvada. See oli nii seletamatult lahe tegelikult. Mu lapsepõlve unistus oleks vanni nii paks vaht teha, et terve maja läheb seda täis ja vaht korstnast välja kasvab. Aga praegu ma ilmselgelt seda enam teha ei taha. Noh, natuke ikka tahan, aga selle libeda laga võiks keegi teine siis pärast ära koristada. Sest koristamisest ja küürimisest on küll kopp täitsa ees.

Õnneks me niimoodi tihti kolides ja reisides oleme õppinud asju hoopis teistmoodi hindama. Ostlemist ennast teistmoodi vaatama. Milleks osta aasta jooksul asju ja riideid, mida pole vaja kui selle asemel võiks hoopis tihedamalt väljas söömas käia ja vähemalt kord aastas kusagile reisida. Milleks osta kolm paari teksapükse kui saab ühed ribadeks käia ja siis alles uued osta kui vaja on. Poed ei kao ju kuskile. Iga kell saab osta, mida iganes vaja on. Ei pea kuhjama omale asju nagu vanasti kui midagi saadaval polnud. Kõik ongi kogu aeg saadaval.

Samuti mulle tundub, et ma ei osta koju kunagi päris neid asju, mida ma “enda” koju ostaksin. Noh, et ostangi ajutisse koju asju selle mõttega, et ma suudaksin neist hiljem ka loobuda. Või siis, ma ei tea, kas on olemas üldse asju, millest ma ei suuda loobuda? Ma enam ei teagi. See suhe minu ja asjade vahel on nii lihtsaks läinud. Võtan rõõmuga kaasa kogemused, inimestega loodud suhted ja mälestused ning tunnen ennast nii palju rikkamana kui selle puhul kui saaksin kõik oma asjad kaasa võtta. Peaasi, et pildid välisel kõvakettal alles on. Ja mõned enda ja Maya joonistused ka ümbrikus.

Mul on nii hea meel, et ma otsustasin blogima hakata. Tunnen, et siia kirja pandud mõtted on palju hinnalisemad kui miski muu. Asju saab alati raha eest uusi osta, aga kui mälu on kehv ja pilte ja videosid tihti ei tee, siis ei too ükski summa kogetud tundeid ja mälestusi tagasi. Kuigi jagan vaid killukest oma elust ja mõtetest siin, siis see killuke on mu enda jaoks nagu võti, mis avab ukse suurde mälestuste ja kogemuste maailma. Mitte alati muidugi. Teinekord kirjutan lihtsalt kirjutamise pärast. Okei, üsna tihti ikka  lihtsalt kirjutamise pärast. Et mõttesõlmed peast välja kiskuda ja sõnadesse panna. Ise kujutasin praegu ette mõtete kiskumise all seda, kuidas Harry Potteris (ma ei mäleta mitmendas raamatus, kuigi olen neid kõiki 3-5 korda lugenud) sai võlukepiga peast mälestusi võtta ja veekaussi ujuma panna, et neid uuesti läbi elada. Oh seda luksust.

Ent asjade juurde tagasi tulles, siis noh, samas võiks nagu kahju olla küll meie heast ja truust Nutri Ninja blendrist. Aga tegelikult saab ju sama raha eest juba uuema generatsiooni blendri, mis on kindlasti veel parem. Tehnika aegub nii kiiresti.

Sellepärast pole ma suutnud endale ühtegi kaamerat ka osta. Kuigi tahan juba ammu ilusaid pilte ja videosid teha. Aga jah, tundub nii mõttetu praegu osta kaamera näiteks 600 euro eest, kuigi ma tean, et kui järgmine mudel välja tuleb, siis vanema mudeli hind langeb. Ja mitte vähe. Või on uuemal mudelil just sellised lisad, mis mulle hoopis kasulikumad oleksid. Niisiis olen lihtsalt oma täiusliku kaamera ootuses praegu.

Pealegi, ma ju ühes postituses rääkisin, kuidas me Manchesteri kolides hakkasime 200 naela miinusesse elama ja säästud libisesid sõrmede vahelt minema. Nüüd kui mul oli/on ka püsivam sissetulek, oleme selle miinuse küll tagasi nulli pööranud ja säästudki vist enam-vähem samale tasemele tagasi suutnud viia. Ent ikka ma ei taha teha liiga suuri väljaminekuid, kuna ma ei tea kui kiiresti peale kolimist ma jälle endale sissetulekuallika leian. Noh, lennupiletitele kulutasime ikka päris palju, sest Eestisse piletid ostsime alles nüüd. Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi. Eestisse minemata jätta ka ei saa!

IMG_20170916_143827
Kes ei mäleta, siis Manchesteri kolisime me sellise autotäie asjadega. See kõik nüüd väheneb nii palju, et mahuks kahte kohvrisse.

Teisipäeval on Martini lõpetamine ja kolmapäeval lendame juba Gran Canariale. Ei tea kui tihti ma siis blogisse jõuan või tahan jõuda, aga reisides on ju ikka nii, et instagramis jagada on järsku 99% rohkem kui muidu. Teiste puhul olen seda küll täheldanud. No mine tea, äkki olen ise samasugune. Seega võite järgmisest nädalast rohkem sinna piiluda kui blogis peaks tühjus valitsema. Muidugi võib ka vastupidine juhtuda ja postitusi tuleb rohkem kui tavaliselt. Ei imestaks.

Ja tekkis mõte, et huvitav, kas teistel maailmaränduritel on ka just siis kahju ära minna kui peabki ära minema. Muidu nagu ootad uut seiklust ja uut asukohta, aga kui päriselt tuleb aeg kätte, siis tundub, et tegelikult võiks ju mõned päevad/nädalad/kuud ikka veel olla ja nii tore on ja inimesed on nii imelised ja head.

Ja teine mõte, et ma ei teagi enam, mis on koduigatsus. Ma ei igatse ühtegi kohta. Ainult inimesi.

Ja kolmas mõte, KUIDAS saab meil ikka nii palju asju olla? Me ei osta kunagi midagi, aga ikka on meil asju nii palju, et kohvrid ei lähe kinni. Peab hakkama veel tihedamini kolima?

Advertisements