Meil kõigil on neid. Vähemalt ma arvan nii. Isegi kui see pole miski, mis on meiega juhtunud. Võib-olla on see miski, mida oled pealt näinud. Oled lasknud millelgi juhtuda. Pole sekkunud. Pole õigel ajal sõnu suust saanud.


Lõpetasin täna just Hosseini “The Kite Runner” raamatu ja mu süda on kildudeks. Ma olen üks neist inimestest, kes on väga-väga võimsa empaatiavõimega. Teiste inimeste tunded poevad mulle väga lihtsasti naha vahele ja jäävad sinna pidama. Isegi raamatutegelaste tunded. Rääkimata filmitegelastest. Õudusfilmid ja häirivad sarjad on minu puhul täielikult vastunäidustatud.

Kunagi lapsena esimest korda vaatasin mingit “dokumentaali” vaimudest ja ei saanud kaks aastat magada, ilma et häirivad pildid silme ette oleksid tulnud.

Mõned aastad hiljem teismelisena proovisin uuesti mingit õudukat sõpradega vaadata ja terve suve jooksin õhtuti koju. Isegi kui õues veel väga pime polnudki. Jooksin nii, et hing oli vaevu paelaga kaelas. Adrenaliini lahmas nagu homset poleks ja süda tahtis rinnust välja hüpata.

Nüüdseks olen õppinud. Häirivaid filme ja sarju vaadaku Martin siis kui mind pole ja koos vaatame ainult ninnunännusid või tõsisemaid, aga mitte liiga rõvedaid.

Näiteks Netflixi sari “Narcos” on täpselt piiri peal, et kannatab vaadata. Kuigi on üksjagu verine. “El Chapo” natuke isegi hullem, aga ikka suudan. Pealegi “El Chapo” introks on nii mõnus laul, et sellepärast juba vaatan. Või noh, me pole kaht viimast hooaega veel vaadata jõudnudki tegelikult.

Eriti kriibivad hinge filmid/sarjad, kus peaks olema midagi laste väärkohtlemisest vms. Ei kannata mu emasüda. Sellepärast ammu juba ei loe uudiseid ka. Pealkirjas näen midagi häirivat laste kohta, siis eiran. Ei tee ühtegi uudisteportaali lahti mitu päeva kohe.

Aa okei, tahtsin raamatust rääkida tegelikult.

Seal igatahes on väga võikaid seiku ja asju. Afganistani igapäevaelust, pommitamisest, sõjast, sellest, mis juhtub kui võim satub nende kätte, kes inimeludest absoluutselt ei hooli, mis saab peredest, lastest jne. Ent kõige raskem oli lugedes peategelase süütunne ja võimetus endale andestada otsuse eest, mille ta tegi 12-aastaselt. Temaga koos üles kasvanud sama vana poiss sattus väga räigesse olukorda, aga peategelane lihtsalt vaatas pealt ja ei teinud midagi. Kartis. Piilus müüri tagant ja kui oht oli möödas, siis alles julges välja tulla.

Kuigi see, mis ta tegi, oli ilmselgelt vale, siis noh, 12-aastaselt me keegi ei teinud ega tee päris ratsionaalseid otsuseid, eks. Eriti kui tegemist oli endast suurematega ja oht oli ohvriks jääda. Kas siis füüsiliselt või vaimselt. Aga see olukord oli nii räige ja nii traumeeriv, et rikkus kõik õnnelikud hetked edaspidi. Nii nende tumedate saladustega on kui välja ei räägi.

Ausalt öeldes on need “suured ja tumedad saladused” palju (minu puhul, no ikka väga palju!) väiksemad ja heledamad kui oled vähemalt ühele inimesele neist saanud rääkida.

Sama oli raamatu peategelasega. Muidugi ta sai ka reaalselt oma teguviisi veidike nö. tasa teha. Kuigi selleks ajaks oli juhtunust möödas juba pea 30 pikka ja süütunnet täis aastat. Ja ta suutis ennast muidugi vahepeal veel sügavamale auku matta ja põhjustas veel rohkem asjatuid kannatusi valedega, selle asemel, et tõtt rääkida.

Aga me ju pole raamatutegelased. Igal hetkel on võimalus minevikus tehtud asjade eest vabandust paluda või hoopis kellelegi andeks anda. Eks see süütunne ole sama raske kanda kui viha või mõni muu üdini negatiivne tunne. Mäletan, kuidas kunagi ammu sattusin mingi ütluse peale, mis mulle väga pikaks ajaks meelde jäi, see oli umbes, et: “Viha pidamine on nagu mürgi võtmine, lootuses et su vaenlane sureb ära.” Nelson Mandela ütles seda, kiire Google aitas. Aga peab ju paika küll.

Igatahes jah, ma olen nüüd kolimise lainel (appi, pühapäeval anname juba korteri üle!) ja tänu sellele üldse tunnen, et kõiki asju tahan seljast maha raputada, mis mind enam ei teeni. Seepärast on mu blogi ka väheke segane vist hetkel. Kasutan seda täiesti suvaliselt enda märkmikuna või päevikuna praegu. Mul on plaan seda muuta, aga noh, millal ma päriselt selleni jõuan, eks näis. Senikaua, suured virtuaalsed kallistused kõigile, kes ikka viitsivad kaasa elada ja värki. Tunnen seda toetust ja olemasolu ja see on mulle nii tähtis. Ajal, mil nii palju asju on muutumas, on üsna lohutav ühtesid ja samu ja ka mõndasid uusi nimesid näha kommenteerimas ja kaasa mõtlemas. Aitäh!

 

Advertisements