Kolimisega seoses kipuvad emotsioonid aeg-ajalt üle pea käima. Vahepeal ei saa enam ise ka aru, olen ma siis rõõmus või mitte. Kas ma ikka tahan minna? Miks?


See on see “cold feet”, mis iga suurema otsusega võib vahetult enne millegi toimumist peale tulla. Tegelikult tead küll, mida tahad, aga viimasel hetkel hakkavad kahtlused närima, et “mis siis kui…” ja nii edasi.

Just eile õhtul tuli jälle enne magamaminekut see tobe ärevus sisse. Peas ketras miljon küsimust ja mõned üksikud vastused, mis absoluutselt ei rahustanud. Tahtsin nutta ja musta auku ära kaduda samal ajal.

Mis saab? Kuidas saab? Kas oli õige otsus? Miks? Kas? Kus? Kuidas?

Hirm. Hirm tuleviku otsuste ees, hirm mineviku otsuste ees. Hirm, hirm, hirm.

Aga siis mõtlesin: “Olgu, oli nii ja võib tulla naa, aga mis praegu on?”

Mu kõrval magab mees, kes ongi see mees, kellega ma võin minna maailma otsa ja tagasi tulla. Koos. Kasvõi sada korda elu jooksul. Kui vaja, siis ka tuhat.
Teisel pool kõrval nohiseb mu väike suur 3-aastane, kelle ma tõstsin meie voodist enda voodisse just pool tunnikest tagasi. Suur inimene küll, aga ikka vajab veel lähedust.

Süda valgus täis armastust ja hirmule ei jäänud ruumi.

See osa mu maailmast on nii täiuslik. Tegelikult olengi ma just praegu täpselt õiges kohas ja kui ma lasen mineviku ja tuleviku hirmudel minna, siis ma tunnen seda väga tugevalt. Vahet pole, mis on olnud ja mis tuleb. Ma olen praegu õiges kohas.

Jõudsin seda mõelda kui pea vajus patja ja järgmine hetk oli hommik.
1-0
Seekord ärevus ei võitnud.

Saan nüüd rahus jätkata korteri tühjendamist ja küürimist. Õigemini sellest mõtlemist, sest seda teen ma kindlasti rohkem kui küürimist ennast. Tegelikult on lõpuks ometi hirmus kasulik, et meie korter nii tilluke on. Väga kiiresti saab puhtaks kui ette võtta ja ühest nurgast pihta hakata.
Seekord püüame natuke rohkem deposiidist tagasi saada kui eelmise korteri eest saime (üsna tobedatel põhjustel lõpuks). Sellepärast küürime siin hoolega ja lööme läikima kõik.

Nüüd peakski ahju ette võtma. Viimased vinkupirukad said just valmis ja ülejäänud asju saab pannil ka teha. Kiire google’i otsing ütles, et sooda ja äädikas peaksid toimima. Kas kellelgi on kogemusi ahju puhastamisega sooda ja äädikaga? Kraanikausi ja juuksed olen küll selle duoga puhtaks saanud. Samas neist kumbki pole põlenud rasvaga koos olnud kah. 😀 Äädikat mul jagub ja soodat saan töö juurest tuua. Teine võimalus oleks mingi ahju puhastamiseks mõeldud vahend osta.
Oeh, kui kellelgi on mõni ahju puhastamise imenipp varuks, siis laduge välja!

Advertisements