Mõni ehmataks selle peale ära ja ütleks, et me ei lähe ju “päris” Hispaaniasse. Aga noh, ma ei tea, mu jaoks on Kanaari saared ka ikka Hispaania. Aafrika ta ju pole.


Vähem kui kahe nädala pärast maandume Gran Canarial. Me tahtsime endale kindlustada vähemalt paari nädalat head ilma selle suve jooksul. Eesti suve peale ei saa ju kunagi kindel olla.

Noh, jah, Inglismaa kuumalaine on tegelikult meieni toonud juba pea kuu aega väga head ilma. Kraade siin kohati vist lausa rohkem kui Kanaaridel praegu. Aga ookeani siin ju ikka pole ega randa, kus lühikesi pükse jalast ära päevitada.

Me oleme seal saarekesel juba mitu korda käinud, seega mingit turismireisi meil seal küll plaanis pole. Tahame lihtsalt ookeani ääres lebotada ja puhata (haha, teadagi, kuidas see lapsega koos “puhkamine” välja näeb”) ja SUURI ja VALMIS mangosid süüa. Inglismaa poodidesse ei jõua kunagi need suured lahmakad. Isegi kui mõned jõuavad, siis ikka toorelt.

Maya ei jõua üldse ära oodata kõike seda kolimise ja reisimise tralli. Ükspäev just vingus mulle, et “Miks me peame nii kaua siin olema!!??” Ainuke asi, mis tema jaoks praegu väga raske on, on loobuda oma mänguasjadest. Aga alati kinnitame talle, et need siin jäävad maha, aga uutes kohtades leiame alati uusi. Ja ma näitan talle alati neid, mis alles jäävad. Et need ju jäävad alles ja emme ja issi jäävad alles ja me oleme alati koos. See rahustab.

Veider ongi, et mu enda jaoks on ka kõige raskem asjadest ära anda mänguasju. Muude asjadega pole mingit sidet, aga mänguasjadega tuleb meelde, millal Maya nägu neid nähes särama on löönud või kui armsasti ta selle, teise, kolmandaga mänginud on. Ma nüüd natuke mõistan küll juba neid kodusid, kus midagi peale mänguasjade justkui polegi. No kuidas sa annad ära midagi, millega on tekkinud NII palju rõõmsaid mälestusi.

Samas mingit mängukööki, tonni lasteraamatuid ja kohvritäit loomakesi on ka eriti tobe kaasas tassida. Niisiis salaja ja mitte nii salaja jääb kõiki neid asju aina vähemaks ja vähemaks.

Alles jäävad paar eestikeelset raamatut ja see raamat, mille Ireene meile kinkis. Maya on peale selle avastamist mitu päeva omaette teises toas seda vahtinud ja siis naeru kinni hoides minu juurde jooksnud, et näidata mulle mis ajuvabadusi seal ometi joonistatud on.

51Wo96djffL
See on kõige lahedam koomiksiraamat, mida mu silmad näinud on

Selle peale mõtlesingi, et peaks Mayale mõned koomiksid muretsema Eestis olles. Mul oli lapsepõlves neid terve hunnik. Eriti on meeles Tom&Jerry omad. Võib-olla need on veel maal kuskil ja saab Mayale edasi anda. Aga võib-olla ma ise käskisin ära visata, sest enne Mayat ma ei mõistnud absoluutselt MIKS mu ema tahab üldse mingeid mänguasju ja lasteasju jne alles hoida.

Korteri tühjendamine sujub meil muidu täitsa kenasti hetkel. Sain oma kolm hiigelsuurt kotitäit koogiäri asjadega ka ära müüdud. Kommiraha eest küll, aga vähemalt viidi kõik korraga ise minema. See on Inglismaal juba see müümine, mis läheb lahtrisse “hea tehing”. Et ei pidanud ise kellelegi teise linna otsa kohale viima selle sama kommiraha eest. Kasutatud asjade müümine on muidu siin ikka lauslollus. Tasuta ära ei anna, siis ega keegi ei osta eriti. Ma pole suutnud ühtegi asja maha müüa peale nende koogiasjade. Martin paar tehnikavärki ikka on, aga ta müüb ebays. Ma kasutan lihtsalt Facebookigruppe ja mingi äpp on ka telefonis, kuhu panin mõned asjad üles. Ent tundub, et järgmiseks nädalaks kutsume ikka mingi heategevuspoe suurele kotile järele. Ei viitsi lihtsalt.

Advertisements