Triinu Liis ja Helena kirjutasid oma blogides eile keha ja enesekindluse teemadel ja mul hakkasid ka mõtted jooksma. Kas ma olen enesekindel inimene?


Ma olin paks kui kooli läksin. Oma klassi kõige paksem vist. 9-aastaselt pidin ema särke kandma, sest enda omad ei läinud selga. Kuni ühel suvel otsustasin, et ma ei taha paks olla ja hakkasin rohkem liikuma. Isegi kui jooksin lihtsalt kolm ringi õue peal, ma liikusin selle mõttega, et ma ei taha paks olla. Samuti lõpetasin õhtuse söömise. Peale kella kuut või viit, ma enam nii täpselt ei mäleta, lihtsalt ei söönud enam.

See mõjus niimoodi, et järgmisel sügisel kooli minnes ma polnud enam paks. Enda silmis olin ikka pontsakas, aga tegelikult vist normaalne. Mu iluideaal sel hetkel oli väga väga mööda ja ma kadestasin mõtetes anorektikuid, sest nad suutsid mitte süüa. Mäletan, kuidas mõned vanemad koolikaaslased märkasid mind kohe kui sügisel kooli tagasi läksin ja üks isegi küsis otse: “Kes see on?” Sest vahe oli tõesti nii suur. Ma polnud enam paks.

Niisiis on mul kehakaaluga läbi elu olnud keeruline suhe. Suguvõsa naisi vaadates, siis oli nende seas ka justkui paks üks hullemaid asju, mis saab olla.

Nii, siis teismelisena kui sisemised ebakindlused kõige tugevamalt välja lõid, siis olin ma täiesti veendunud, et täiskasvanuks saades ootavad mind ees vähemalt 3-4 iluoppi. Päris tõsiselt. Nutsin öösiti patja, et ma kohe ei saanud operatsioonilauale minna ja ennast täiesti teiseks teha. Tundsin ennast väga ebakindlalt.

Vanuses 17-19 oli vist see minu enesekindluse tippaeg. Kuigi enesekindlus tuli ikka kõrgetest kontsadest, ülbest olekust ja meigist. Välistest ja teeseldud asjadest. Samas sinna aega jääb see aeg ka, kui me sõbrannaga Hispaanias elasime ja seal valati meid komplimentidega üle ka siis kui me peojärgselt sassis peade ja krõhva nägudega hommikul peale ärkamist kohalikku pubisse internetti varastama läksime. Nad pidid lausa autosid keset teed peatama, et meile hüüda KUI ilusad me ikka oleme. Koju polnud raha internetti tellida. Issand, oli alles hea elu tegelikult. Mõtle kui palju rohkem vabadust oleks kui kodus internetti poleks. Kui ainult saaks seda endale lubada. Kogu töö ja elu käibki ju nüüd netis.

001
Milanos fotoshuudil, avapilt samal ajal läbi teise kaamera tehtud. Aasta oli siis kunagi ammu

Ja siis Maya sünniga keha muutus, mõistus muutus. Ümberhoidvad riided muutusid ebamugavaks. Enda “ilusaks tegemine” muutus mõttetuks. Kõik oma vanad väljakutsuvad ja seksikad riided viskasin minema, sest arvasin, et nüüd on see aeg läbi.

Märkamatult jäin aina harvem piltidele ja endast tehtud pilte ei kannatanud vaadata. Mitte isegi sellepärast, et ma oleks vaadanud “appi kui kole”. Kuigi ikka vahel seda ka. Aga ma lihtsalt ei tundnud ennast ühegi pildi peal ära. Samamoodi nagu ma vaatasin peeglisse ja ei saanud aru, kes mulle vastu vaatab. Täielik kaos. Mina ise olin kadunud.

Sinna ajajärku jäi ka see aeg, mil ma veel imetasin ja rinnad olid väga suured, kuid kaal kadus ja seetõttu kõht oli väga-väga lame. Mul oli see keha, mida mulle tundub justkui paljud (kaasaarvatud ma ise) taga ajavad või on ajanud. Suured rinnad ja peenike keha. Aga mulle see tegelikult ei meeldinud. Või noh, sel hetkel oli see normaalne, aga see pole see keha, mis mu silmis on täiuslik. Mu silmis on täiuslik keha see, millega inimene ise rahul on.

Seepärast selle asemel, et praegu kinnisideena mõelda, mis mu kehal viga on ja neid vigu siis parandada. Trenniga või lõikustest unistades või kehatüübi järgi kõige peenikesemaks tegevaid riideid valides. Selle asemel ma vaatan väga tihti peeglisse ja kinnitan endale, et see on normaalne, mis sealt paistab ja see olen mina. Ja ma olen täiuslik sellisena nagu ma olen. Ma ei pea olema ilus. Ma ei pea olema seksikas. Ma ei pea olema lihastes. Ma ei pea olema atraktiivne. Ma ei pea olema kõiki neid asju lihtsalt sellepärast, et see oleks justkui see, mis naine peab olema. Naine peab seda, teist ja kolmandat olema ja kui sa välimusest ülemäära ei hooli, siis oled ennast käest lasknud kaltsakas.

Aga ma olen igal juhul pigem ennast käest lasknud kaltsakas kui näeks tundide kaupa ja terve elu vaeva, et ennast teha selliseks nagu kellegi teise meelest naine peab olema.

See jälle ei täheda teist äärmust, et naine ei tohiks olla kõik need eelnevad asjad (seksikas, ilus, lihastes, suurte rindadega jne). Kõik võivad olla sellised nagu nad on või tahavad olla. Ja kui nad veel endaga rahul ka samal ajal oleksid ega tunneks vajadust samal ajal teiste välimust maha teha, siis veel parem.

Seega, kas ma olen enesekindel? Vahel olen ja vahel ei ole. Vahel aitab meik ja riietus enesekindlust tõsta ent vahel üldse mitte. Vahel aitab hoopis see, et ma üldse ei meigi, vaatan peeglist endale sügavale silma sisse ja mõtlen kui täiuslik ma iseendana olen ja ma ei pea olema mitte keegi teine ega üritama olla mitte kellegi iluideaalide moodi. Sest ma juba ise olengi piisav, täiuslik ja väärtuslik. Inimesena ja tervikuna, mitte ainult kehana.

Ma ei kirjutanud seda postitust selleks, et kedagi õpetama kukkuda. Ma pole absoluutselt see inimene. Olen kindel, et igaühel on teekond enesearmastuseni ja endaga rahuloluni täiesti erinev. Jagasin tükikest enda teekonnast lihtsalt, et näidata, et isegi kui kunagi arvasid endast väga halvasti (või arvad seda preagu), siis see muutub kui sa lased sel muutuda ja tahad, et see muutuks. Minu teekond veel kestab, ent tunnen ennast iseendana palju-palju vabamalt ja õnnelikumalt kui näiteks veel viis aastat tagasi. Või isegi aasta tagasi. Kõik muutub pidevalt ja see ongi see ainuke asi, mis on 100% kindel. Olgu see siis hea või halb.

Sarnastel teemadel kirjutasin ükskord – Loomulikust ilust ja meigivabadusest
ja üks teine kord – Aga äkki ei häbeneks enda keha?

Advertisements