Panin telefoni aegsasti laadima, et kaasa võtta ja pilte teha ja teised ilusti üles leida. Ja siis loomulikult jätsingi ta sinna laua peale maha. Nägin alles linnas, et polegi. Tüüpiline!

Mis seal ikka. Telefon jäi maha, siis jäi. Õnneks vaatasin täpselt kaardi pealt järele selle koha, kus pidime kokku saama. No küll hakkama saan, eks!

Pealegi, tegelikult ju päris tore lausa, et pole mitte mingit võimalust õhtu jooksul ekraani vahtida ega pilte teha.

Teiseks oli mul üks ülimalt kaval plaan. Mu enda ripsmedušš on juba pool aastat kuivanud olnud ja pole uut osanud valida. Mõtlesin siis, et lähen Debenhamsi ja lasen Kat Von D meigitüdrukutel endal ripsmed ära värvida. Paar tükki sealt mulle “tuttavad” sellest ajast kui korraks ka Debenhamsis töötasin.

Plaan oli hea, absoluutselt hea. Aga mis ei olnud nii hea – tuli välja, et Kat Von D on nii uus bränd, et neil veel ripsmedušši polegi välja tulnud. Pole olemas!

Okei, ilmselgelt natuke löödult vaatasin mööda meigiriiuleid ringi ja otsisin mõnda teist vegan meiginurgakest. Mõeldes samal ajal, et oleks mul ainult telefon, siis saaks kõik brändid üle vaadata.

Kellast polnud mul õrna aimugi. Kelleltki küsida ka ei taibanud. Praegu mõtlen Debenhamsi eest läheb ju tramm ka ja seal tabloo näitab küll kella. Järgmine kord targem! Seekord püüdsin lihtsalt arvutada oma peas kui kaua aega tagasi ma kodust tulema hakkasin ja siis arvestasin selle järgi enam-vähem.

Kõndisin ja mõtlesin juba tagasi koju kõndida, et oma kuivanud ripsmekat kasutada ja telefon võtta, aga siis jäi üks tervisepood tee peale ja kohe tuli meelde, et neil ka mingi vegan meigibränd müügil. Meigi juures peeglit polnud. Võtsin ripsmedušši ja kõndisin poe teise nurka, kus peegel oli. Võõpasin mingi kalli mineraaldušiga oma silmakarvad kõik kenasti ära kui tuli töötaja otse mu kõrvale: “KAS KÕIK ON KORRAS?” Midagi ma ebalevalt vastasin, isegi ei mäleta mida ja viisin ripsmeka tagasi oma kohale ja tuiskasin trepist alla. Ostsin alumiselt korruselt mingid jahubanaanikrõpsud ja kõndisin mööda peatänavat sinnapoole, kus me pidime kokku saama, sest tšeki pealt nägin kella ja see hakkas lähenema 18.00-le. Olles ise õndsas teadmatuses, et vahepeal teised olid netis kokku leppinud tund aega hiljem kokku saada :D.

Tee peal krõbistasin oma ülirasvaseid krõpse ja mingi mees juba kaugemalt jäi mind vaatama. Läksin mööda ja ta ütles mulle midagi. Näost nägin, et see oli kompliment, aga mu kõrvad unustasid kuulata, mida ta ütles, nii et ma ei vastanud midagi ja krõbistasin oma rasvaseid krõpse edasi.

Nii, enda arvates jõudsin õigele tänavale. Sinna, kus kokku lepitud kokteilibaar asub. Tegelikult ma muidugi olin valel tänaval ja asjatult käisin seal kolm korda edasi-tagasi. Kolmanda korra ajal nägin mingit keskust ja astusin sisse. Sealt läbi jõudis tagatänavale ja üllatus-üllatus, seal oligi meie baar.

Läksin sisse, sest noh, kell pidi küll juba kuus läbi olema. Astusin trepist alla, väga hea muusika käis, baari taga oli rõõmus ja sõbralik mehike. Aga tuli välja, et ta oli ka ainuke hingeline seal. Ta pakkus, et ma olen ehk valesse kohta sattunud, sest üsna lähedal on teine väga sarnase nimega baar.

Ma olin täiesti kindel, et ongi vale koht ja hakkasin enda arvates õiget kohta otsima, aga sattusin hoopis koduteele ja mõtlesin juba, et ju vist on targem kodust ikka uuesti läbi käia. Võtaks see ju ainult pool tundi aega, et edasi-tagasi ära käia. Hakkasin just üle tee minema, aga siis tuli mu “naaber” eesti emme vastu ja õhtu oligi alanud.

Läksime kokteilibaari ja küsiti mu käest, milline kange alkohol mulle kokteili sees meeldib. Vastata ei osanud, siis küsiti, et noh, mida ma siis kah tavaliselt joon. Ma: “Eee.. VETT!?”

Et siis jah, tundsin ennast alguses natuke nagu lootusetu mamsel, kes ei tea enam ei väljaskäimisest ega jookidest ega üldse mitte millestki peale emmetamise mitte kui midagi. Õnneks see läks kiiresti üle, sest meie eestlastest emmede “gäng” on niivõrd lahe ja mul on kõhulihased siiamaani valusad suurest naermisest.

Üks naljakas seik oli veel see, et õhtusöögiks valisime sellise koha, kus oleks terve vegan menüü olemas, mitte (ma tsiteerin meie vestlust) “ainult kahte erinevat kapsast” ja siis sellest samast vegan menüüst valisin ma toidu, mis oli nimetatud peakoka lemmikuks vms. Ja arvake ära, mis see oli – eks ikka kapsas. 😀 Aga väga hea kapsas. Kes tahab Manchesteris huvitavat kapsarooga või lihtsalt maitsvat india tänavatoitu, siis minge Mowglisse.

Õhtu kulges niimoodi, et käisime viies või kuues erinevas kohas ja proovisime igasuguseid erinevaid kokteile. Tantsisime palju ja muidugi jutustasime maast ja ilmast ja naersime kõhud kõveras.

Mis mulle väga silma torkas Manchesteri ööelu juures, oli see, et seal olid kõik inimesed koos. Vanad, noored, valged, värvilised, tavalistes riietes, väga väljakutsuvlt riides jne, aga õhustik oli üleni selline mõnus ja vaba ja kõik tundsid ennast hästi. Ma olen Eestis väljas käinud ikka 1000 korda rohkem kui siin, aga pole kunagi üheski kohas sama tundnud.

Muidu ma natuke kartsin seda, et äkki ma olen juba vana. Noh, et väljas käivad ikka värsked 18-aastased. Aga see oli tühine hirm. Ega ma ei saanud midagi aru, kes 18 ja kes 30. Samasugune lavagrimm näos kõigil inglastel, et üldse pole aru saada kui vana keegi võiks olla.

Mis veel meelde jäi, oli see, et mult küsiti dokumenti ainult kahes kohas. Neis kahes kohas küsiti kõigilt, kuigi vaadati mulle otsa. See on see mineraalripsmedušš, kuramus, ei teinud mind grammigi vanemaks!

Õhtu lõpetasime viimaste kangetega burgerit otsides. Kell oli vast 2 ja kõik kohad olid kinni muidugi. Nägime mäki logo ja tormasime kohale, et äkki see lahti ikka. Ei olnud, aga trellide vahelt hüüdis koristaja, et kas me otsime süüa ja juhatas meid üle tee teise burksikohta. Istusime siis veel natuke Burger Kingis, kus peaks saama küll nö. veganburgerit kui juust ja kaste ära jätta juurikaburgerist. Aga meile sattunud teenindaja ei teadnud sellest midagi ja telefoni ju ka polnud, et kontrollida. Nii et ma seekord sõin lihtsalt friikaid ketšupiga.

Enne veel kui laiali läksime, rääkisime, kuidas peame järgmine neljapäev jälle minema ja noh, iga neljapäev võiks ju käia. Ent Facebooki vestluses pole sellest enam juttu olnud. Ma kujutan ette, et see “päev peale pidu” oli siis järelikult teistel vähemalt sama huvitav kui mul. Sellest saaks täitsa omaette postituse teha. Mis juhtub kui üle mitme aasta käid väljas ja järgmine päev on tähtis kohtumine ja lisaks veel tööpäev. Hahha.

Igatahes ilmatuma äge õhtu oli ja jääb veel tükiks ajaks meelde. Emmedel ikka vaja selliseid õhtuid!

Mingid rõõmsad kokteiliga pildid ka tõestusmaterjaliks, et ikka käisin. Lõikasin välja, sest ma ei viitsinud luba küsida, kas võib teistest pilte panna siia.

Advertisements