Ei, ma ei ostnud talle ühtegi uut mänguasja. Ei viinud teda mängutuppa ega kinno ega pannud talle ühtegi multikat.


Ma võtsin ta hommikul jooksma kaasa.

Nimelt Maya on terve oma elu elanud teadmisega, et mina ja Martin käime hommikuti jooksmas. Vahel ka õhtuti. See on meie peres üks üsna tavaline asi, see jooksmine. Selline värk, mida suured inimesed teevad lihtsalt.

Eile aga ma mõtlesin, et vaatan, mis puust Maya tehtud on ja ütlesin, et lähme hoopis koos jooksma.

Ta oli just ärganud kui ma selle mõtte välja käisin ja uni oli kui peoga pühitud. Ma polegi teda ammu NII elevil näinud.

Pakkisime mõlemad endale pisikesed sussikotid joogi ja söögiga, sest hommikust me kumbki söönud polnud. Kaasa said vesi, banaanid ja seemneküpsised.

Panin endale lühikesed jooksupüksid jalga ja Maya otsis ka kohe endale lühikesed püksid välja. Panin T-särgi ja tema tegi sama. Iga liigutuse vahepeal muidugi käis teises toas Martinile õhkamas, et “Ma lähen jooksma, issi!” või “Issi, ma lähen nüüd jooksma!!” Ja näitas oma trenniriietust ja kotti ja kotisisu jne.

Endale tegin patsi, et juuksed segama ei hakkaks ja küsisin, millist patsi tema tahab jooksmiseks. Lõpuks väljusime toast nii, et mul oli punupats ja Mayal ühel pool pead tavaline patsike ja teine pool jäi lahti. Trendilooja nagu ta meil on.

Kohe kui välisuksest väljas astusime nägime ühte meest jooksmas. No me ka siis!

Iga kord kui punase tule taga pidi ootama, jõime vett. Jooksime siis kui tee oli varjus. Kui tee oli päikese käes, siis T-Rexid ei saanud meid kätte, siis võisime kõndida.

Terve tee mänguplatsile kulges täpselt niimoodi erinevate dinosauruste eest põgenedes. Sel samal põhjusel jõuame me Mayaga tihti liiga vara kooli. Dinosaurused ajavad taga ja 10 minuti asemel “kõnnime” 5 minutit. Nüüd siis teate, miks kesklinnas kõik inimesed jubedalt kiirustavad, eks. Kunagi ei tea, millised dinosaurused neid võivad taga ajada.

Kohale jõudsime, siis ühel pool aeda tegime kõigepealt koos trenni veel. Siis Maya sõi ja ma tegin trenni. Siis Maya läks teisele poole aeda mängima ja sai endale uue sõbranna. Pärast koduteel nägime sõbrannat veel teisel pool teed ja Maya näitas mulle ja ohkas õnnelikult, et armastab enda uut sõbrannat.

Tagasi koju jõudsime lõpuks umbes neli tundi hiljem, enam-vähem täpselt lõunaks. Kohe, kui uksest sisse astusime hüüatas Maya: “ISSI, me oleme NII (h)igised!!” ja viskas ülimalt rahuloleva näoga sokid pessu. Täpselt nagu meie pere suured seda tema silmis teevad.

Advertisements