Kas tohib vinguda? Ja kui tohib, siis kui palju?


Järgneb nüüd blogimaailma pisimutuka arvamus, mitte blogijate vaimse ema uus seadus, eks. Mitte ükski blogija pole kohustatud talitama nii nagu mina õigeks arvan. Lihtsalt tekkisid sellised mõtted antud teemal peale Maryliisi postitust. Talle nimelt on öeldud, et ta blogis olevat liiga palju negatiivsust. Ma sellega ei nõustu. Mu arvates on esiteks negatiivsusel ja negatiivsusel suur vahe ning teiseks me lihtsalt ei ela paraku üleni positiivses maailmas ning leian, et on igati normaalne endast välja jagada nii head kui halba. Muidu jääd selle viimasega üksi ja see pole üldse ilus olukord.

Blogidel on alati võimalus näidata eeskuju ning ma saan ka neist blogijatest aru, kes tahavad inspireerida ja motiveerida teisi keskenduma vaid heale ent teinekord võib selline asi hoopis vastupidiselt mõjuda. Vaatad neid ja mõtled hoopis, et “no miks ma ei suuda niimoodi täiuslik olla, miks ma ei suuda elada ilma negatiivsuseta” jne. Ma ise olen sellise pilguga neid täiuslikke rõõmupalle vaadanud küll ja süüd tundnud, et ma üldse natukenegi negatiivsust tunnen enda sees ja jagan enda blogis. Nagu oleks see häbiasi. Siinkohal mõtlekski korraks järele, kas tahan olla eeskuju ja näidata, et “häid asju jaga alati, aga halb hoia endale” või tahan olla eeskuju ja näidata, et igasugused tunded ja mõtted on okeid, aga on suur vahe, kuidas neid väljendada.

Muidugi pole mõtet lasta endal vingutsüklisse sattuda, aga negatiivsuse jagamine ei tähendagi automaatselt, et nüüd terve blogi ongi ainult üleni halbadest asjadest ja vinguv. Noh üks postitus või kolm postitust on, siis on. Küll tuleb jälle natuke helgem aeg ja helgemad mõtted ja astudki jälle tumedast poolest välja, mis siis et seal on küpsiseid.

 

Suure osa negatiivsetest mõtetest ja olukordadest jätan niikuinii oma avalikust blogist välja. Kirjutan aeg-ajalt lihtsalt mustanditesse kui tunnen, et on vaja mingi koll endast välja kirjutada ja vahel väga harva avaldan mõne musta postituse parooliga. Seda olengi vist ainult ühe korra teinud.

Vahel ikka jagan igapäevaelu raskuseid ja võib-olla vingun natuke, aga sügavamad ja tumedamad teemad siiski blogisse enamasti ei jõua. Tundub lihtsalt, et nii on loogiline. Mulle tundub, et suurem osa (kui mitte kõik) blogijad teevad umbes samamoodi.

Ise loen teiste blogijate negatiivseid postitusi, siis juhtub enamasti kolm asja:
1) Loen ära ja unustan ära.
2) Loen ära ja kommenteerin midagi, mis minu arvates võiks olla abistav/toetav/lohutav.
3) Loen ära ja mõtlen, et tahaks midagi kommenteerida, aga ei tule midagi pähe, seega unustan ära.

Ma ei võta teiste probleeme nende blogist kaasa. Ent miskipärast ise kardan, et minu probleemid ja nende raskus võiks mu lugejatele mu blogist kaasa minna. Seetõttu püüan mitte oma tooreid halbu emotsioone blogisse valada. Kui valan, siis ei avalda. Eriti ei avalda kui tundub, et võin oma sõnadega kellelegi asjatult haiget teha.

Samas jah, nagu mainisin, siis teiste murepostitused ja emotsioonipostitused mind enamasti vaevama ei jää. Sest ma tean, et peale sellist väljakirjutamist ongi inimesel juba parem. Ma väga usun sellesse, et kui küsimus või probleem nö. õhku lasta (välja öelda/kirjutada/hõigata/laulda), siis tuleb ka vastus või lahendus kiiremini. Ema õpetas seda tarkust mulle juba ammu aega tagasi.

 

Üldiselt on üks kindel asi, mis minu jaoks eristab üht negatiivset postitust teisest. Üks keskendub sellele, mis ta ise on ja teine sellele, mis keegi teine on. Vinguvad ja isegi ausad võivad nad mõlemad olla ent vahe on selles, mille üle vingutakse. Ma ise eelistan lugeda blogisid, kus ei vinguta pidevalt teiste üle. Vahel muidugi, noh, kui siniseid krõpse ei saa, siis võib, eks. Aga noh, kui pidevalt on jututeemaks ainult see, kuidas keegi ikka räigelt pange pani ja teisel oli nii kole asi seljas ja kolmas “oli varem nii normaalne”, siis nagu viskab kopa ette.

Niisiis, minu jaoks on negatiivsed postitused okeid. Isegi vinguvad on. Vahel on kõigil vaja end millestki tühjaks rääkida/kirjutada ja no mis teha kui ei taha seda ühele kindlale inimesele kraesse visata vaid tuleb tuju internetiavarustesse paisata.

Samuti on okei kui negatiivne postitus on kirjutatud seoses halva kogemusega. Kas siis mingi ürituse, toote, söögikoha, koostööpartneri või millega iganes. Nii tore kui hoiatatakse teisi ka ette, et teaks eemale hoida või mitte osta/toetada. Jäädes samal ajal objektiivseks ja mitte üleliia halvustades. Et noh mõne söögikoha kohta saab ju öelda:
1) “toit oli maitsetu, portsjonid ei vastanud hinnale ja teenindus oli väga pettumust valmistav”;
ja saab ka öelda:
2) “illlgelt rõve toit oli, viskaks kohe prügikasti, hind oli küll mingi ajukääbiku poolt sellele pläustile pandud ja no teenindajal vist polnud põhikooliharidustki, sest ei teinud vahet Hispaania ja Tšiili veinidel, tõi toidud lauda pooletunnise vahega ja pani arvele kahe klaasi veini asemel 20, räme tont lihtsalt.”

Mõlemad laias laastus ütlevad sama asja, aga on ju suur vahe, kuidas midagi öeldakse. Negatiivsel ja negatiivsel ongi täpselt nii suur vahe minu silmis. Ja see teine variant jääb küll peale lugemist veidi hinge kriipima, sest noh miks? Miks nii madalale laskuda? Miks nii õel? Miks nii ebaviisakas ja räige?

Jah, loomulikult, kõigil on õigus oma arvamusele paljude asjade suhtes ning õigus enda arvamust ka väljendada. Aga mu jaoks on teemasid, mille kohta on veider oma arvamust avaldada. Eriti teemad nagu: kellegi teise kehakaal, kellegi teise kehakuju, kellegi rindade, kõhu või tagumiku suurus, naise naiselikkus (milline on ÕIGE naine), mehe mehelikkus (milline on ÕIGE mees). On aasta 2018 ja kedagi raamidesse suruda vaid välimuse ja soolise identiteedi järgi on nii… Ma isegi ei oska seda lauset lõpetada. Nii tüütu? Nii iganenud? Nii vale? Nii mõttetu? Nii ahistav?

Samas kui ma nüüd natuke veel üldisemalt negatiivsuse jagamise teemat vaatan, kas negatiivsetest asjadest rääkimine üleüldse on okei? Või peame kõik enda sisse koguma ja siis aastate pärast, peale kokkujooksmist terapeudile rääkima, sest nii on okei? Noh, et peaasi, et poleks teistele liiga suureks koormaks ja ei rikuks enda negatiivsusega teiste tuju. Ma loodan küll, et teil kõigil, mu armsad lugejad, on inimesi, kellega saab jagada nii häid kui halbu asju. Mitte ei pea madalseisu puhul urgu ronima ja üksinda hakkama saama, et siis tagasi särama tulla kui kõik on üksinda üle elatud. Näha ju on, et mitte kõik inimesed ei ela seda urgu ronimist iga kord üle.

Oeh, need viimased lõigud on juba päris omaette teemad, millest pikemalt rääkida mõni teine kord.

Aga mis te arvate, on okei (blogis) negatiivsetest asjadest rääkida või ei ole okei?

Advertisements