Eriti raske on mu jaoks kirjeldada raamatut, mis mulle väga meeldis. No lihtsalt kõik sõnad, mis ma ritta sean, tunduvad kuidagi liiga mõttetud. Ei anna üldse edasi seda kui suurepärane üks või teine raamat oli.

Palju lihtsam on kirjutada raamatust, mille puhul on asju, mis ei meeldinud. Võib-olla sellepärast ongi kriitikutele külge pandud silt, et nad justkui arvustaksid teoseid alati negatiivses võtmes. Ehk nad teevadki seda. Sest nii on lihtsam.

Samuti tundub enda jaoks alati nii tarbetu kirjutada raamatust lühikokkuvõte. Ma olen selles nii saamatu. Kui ma pihta hakkan, siis sellest kokkuvõttest tuleb välja hoopis uus raamat ise. Kooliajal oli sellepärast lihtsam kirjanduse tunniks läbi lugeda viis erinevat kokkuvõtet, et neist oma kokkuvõte teha. Tihtipeale lugesin raamatu läbi alles peale seda kui tunnis oli raamatu vastamine juba tehtud.

awarriorslife

Paulo Coelho elulooraamat. See sattus mulle kätte ühes vegankohvikus Newcastle’is. Lisaks toidu nautimisele sai seal nimelt riiulilt kellegi annetatud/toodud/vahetatud raamatu valida ja tunde järgi selle eest annetuse teha loomade varjupaigale. Jätsin mõned naelad ja lahkusin sealt pea kilose raamatuga, mille esimesed paarkümmend lehekülge lugesin toitu oodates ära. Ülejäänud paarkümmend rongiga tagasi koju sõites ja kogu ülejäänud raamatu lugesin mõne päeva jooksul läbi.

Mitte, et see oleks eriti põnevalt kirjutatud olnud, lihtsalt, miskipärast ma tahtsin kõike teada, mis tema elus toimunud oli.

Coelho eluloost leiab väga palju vihjeid sellele, millistest elusündmustest ta on inspiratsiooni ammutanud oma raamatute jaoks. Ise olen vist 10 aasta jooksul mingi 5-6 tema kirjutatud raamatut lugenud. Nii lohutavad ja motiveerivad on need kõik mu jaoks olnud. Eriti teismelisena ja eriti “Veronika Decides to Die”. Viimane, mis ma lugesin – “The Witch of Portobello” sattus samuti mulle näppu väga õigel ajal. Inglismaal kaltsukates leiab tema raamatuid iga kell.

Elulooraamatut soovitan lugeda just neil, kes on tema raamatuid lugenud.

41AQYQmonVL._SX326_BO1,204,203,200_

Teine elulooraamat, mida ma alles loen tasapisi on Johnny Deppi oma. Ta on ikka mingi 15 aastat mu celeb crush olnud. 😀 Jällegi, loen ja näen, et tegelikult on kõigil inimestel üsna tavaline elu. Tavalised probleemid, mured ja südamevalud. Ja muusikute ja näitlejate puhul ikka see vana hea narko jne. Jällegi, ma ei tea, kas see ongi kõigi elulooraamatutega nii, aga nii igavalt kirjutatud mu jaoks. Vahepeal pean diagonaalis üle teksti laskma, sest nii kaua seletab mingit täiesti igavat asja. Jätab mulje, et elu eest on püütud raamatut pikemaks venitada.

See on tänasest postitusest ainuke raamat, mida ma eriti ei soovitagi. Samas ainuke, mida pole ka lõpuni lugenud, seega mine tea. Äkki pöörab veel arvamuse ümber.

Raamatus on muidugi noor ja ilus Johnny ja vana ja ilus ka, aga mis temaga viimasel ajal juhtunud on, olete tähele pannud?

aaajohnny
Hullult õel meme, aga nagu what, mis sinuga juhtus Johnny?

51oer-BMLNL

Finding Ultra“. Nii inspireeriv, motiveeriv ja samal ajal valusalt kadedaks tegev raamat. Hea lugemine eneseületusest, sõltuvustest vabanemisest ja sellest, kuidas mitte kunagi pole hilja enda elus teha kannapööret.

Kui sporti ei armasta, siis ikka päris hea lugemine. Kui sporti armastad, siis loed ära ja hakkad veel rohkem armastama.

51LZnRCvpkL._SX323_BO1,204,203,200_

Love in the Time of Cholera” sütitas minus uuesti armastuse klassikalise kirjanduse vastu. Nii üleni armastusest nõretavat (ent samal ajal üldse mitte imalat) raamatut pole ma varem oma elus käes hoidnud, see on selge. Raske oli raamatusse ära uppuda, sest sõnakasutus on küllaltki teistmoodi, aga kui see umbes veerandi raamatu peal juhtus, siis hakkas juba kohe kahju, et nii läks, sest oleks tahtnud seda lõputult lugeda.

Pean sama autori teised raamatud ka üles otsima.

81rNJsS9hoL

Girl with a Pearl Earring” seisis mul vähemalt aastakese kapis, ilma et ma oleksin isegi kaane pealt arvustusi lugenud. Sain selle 50 penni eest kuskilt kaltsukast. Kui lugema hakkasin, siis ahmisin kahe päeva jooksul tervenisti sisse. Väga-väga minu raamat. Täpselt see raamat, mis saab läbi ja siis sa tunned, et pead kohe vähemalt sama head raamatut lugema hakkama, sest mis mõtet elul muidu üldse on!?

Tegevus leiab aset 1665-1675 Hollandis mingis väikses linnakeses kunstnik Vermeeri peres ja peategelaseks on tüdruk, kes sinna perre teenijaks saadetakse.

Ma ei tea mitmes raamat see juba on, mis mulle kätte satub, milles kirjeldatakse lihapoe või lihuniku tegemisi ja toimetusi. Ühes teises raamatus, ma nüüd pealkirja täpselt ei mäleta (Idea of Perfection vms äkki), rääkis iga peatüki tagant jälle mingist lihapoest ja sellest, mida keegi sealt ostab jne, nii et jätsingi raamatu pooleli. Nii rõve oli.

Vaatasin pärlkõrvarõngaga tüdruku filmi treilerit ka, aga see tundus nii vale ja kole. Teada värk ju, et raamat on alati 100 korda parem kui film.

b4ad76af-8fb3-4b69-99a3-e66bb7d7d126_1.3a7b524ecd1d26db8231df9aa02fc0a2

The subtle art of not giving a fuck” on vist ainuke eneseabi raamat, mis mulle päriselt meeldinud on. Mitte et ma neid palju lugenud oleks. Lihtsalt mingi eelarvamus ju on selliste raamatute puhul alati, et nad räägivad seda, mis on ilmselge. “Tee seda, mis sulle meeldib ja ole õnnelik”, “Püüa päeva!”, “Armasta ennast sellisena nagu oled, aga muuda enda juures siiski seda-teist-kolmandat” jne. Ent selles raamatus oli vastupidi. Rääkis sellest, kuidas need eelmainitud soovitused teevad meid kokkuvõttes hoopis õnnetumaks ja miks pole hea võtta eesmärgiks olla iga päev veel parem versioon endast.

-chi-running

“Chirunning: A Revolutionary Approach to Effortless, Injury-Free Running” on parim raamat jooksmisest neile, kes alles alustavad ja neile, kes pole kunagi treeneri käe all jooksmist õppinud. Kuigi jooksmine on ju lihtsalt see, et paned ühe jala teise ette, siis tegelikult valesti joostes võid endale hirmus palju liiga teha. See raamat räägib väga lihtsalt ja täpselt ära, kuidas joosta nii, et ennast katki ei teeks. Soovitan soojalt.

Mis raamatut ise viimati lugesite ja kas soovitate teistele ka?

Advertisements