Lõpuks jõudis kohale, et me päriselt nüüd lähemegi ära siit. Nimelt laupäeval tulevad esimesed inimesed meie korterit vaatama. Juba!

Ja siis tuli meil meelde muidugi, et me polegi ju veel rääkinud vahendusfirmaga, et me tahtsime juuli lõpuni siin olla. Nüüd vist ei olegi. Ega mul pole teps mitte kahju sellest korterist veelgi varem ära minna. Mitte miski peale asukoha pole meile siin meeldinud nii või naa.

Ent kahju hakkas Manchesterist ja minu Manchesteri inimestest. Jään teid kõige rohkem igatsema ja loodan, et hakkate kõik blogisid pidama, et ma saaksin ikka kaasa elada ja silma peal hoida. Jessake kui mugav see oleks kui kõik sõbrad ja pere blogi peaksid!

Igatahes nüüd me veel otsustame, kas juulis minna otse Eestisse või minna enne seda veel Hispaaniasse.

Nii või naa oleme nii kaugel, et peab kohvrid kokku pakkima ja vaatama, mis asjad üle jäävad ja need ülejäänud asjad siis kuidagi laiali jagama või kuskile viima.

Ah ja eile teist korda kolme aasta jooksul Inglismaal, kuulsin ma juhuslikult tänaval kõndides eesti keelt. Või õigemini oli see nüüd teistpidi. Tema kuulis meid ja võttis kohe sõnasabast kinni ja jutustasime korraks.

Meenutas täiega mu venda see poiss. Reisib natuke Euroopas enne kui ajateenistusse läheb. Hiljem mõtlesin, et huvitav millest me Martiniga üldse rääkisime kui ta meid kuulis. Me harjunud väga vabalt kõigest rääkima, sest keegi ju nagunii tavaliselt aru ei saa. 😀

See juhuslik kohtumine raputas eriti kohale, et varsti oleme tervelt kuu aega Eestis. Täpselt selline tunne, et pole saanud õieti ärakolimist ootama hakatagi ja juba ta on kohal. Mulle nii meeldib kolida. Ma toimin paremini kui mu keskkonnas on pidevad muutused.

Mõned aastad on veel aega selleni, et Maya on juba kooliealine. Eesti mõistes siis. Siin nad lähevad ju kooli 4-aastaselt. Ent nii vara ma arvan küll, et pole vaja. Igatahes mõned aastad on meil jäänud ringireisimist ja siis peaks ju nagu paiksemaks jääma ühel hetkel? Või äkki ei pea?

Ma olen ise endale palju piiranguid peale pannud seoses sellega, et me oleme siin-seal ainult aastakese. Paljude asjade peale mõelnud, et “ah, ei, pole mõtet, nagunii kolime ära varsti”. Ent nüüd, isegi kui me olime siin Manchesteris järjest vähem kui aasta, tegin ikka oma koogiäri. Ja see läks päriselt ka tööle. Mul siiani on ikka iga nädal tellimused ja kui ma veel sotsiaalmeedias reklaami teen, tuleb ka iga kord 2-3 tellimust kohe juurde. Lihtsalt aega kisub väheks. Samal ajal tuttav vegan koogimeister, kes minuga umbes samal ajal alustas (isegi varem). Tema rääkis, kuidas tal on siiani heal juhul 5 nädala jooksul üks tellimus. Rohkem oli ainult alguses kui ta ema veel iga nädal talt saiakesi tellis. 😀

Et siis jah, võtan siit kaasa selle õppetunni, et midagi ei pea maha kandma ainult sellepärast, et me oleme nii lühikest aega siin või seal. No loomulikult ülikooliga on keeruline. Seda ei taha küll alustada selle mõttega, et peale esimest aastat jääb pooleli ent ma niikuinii pole 100% kindel, mida täpselt ma õppida tahan. Õnneks on viimase aasta jooksul tekkinud mitmeid mõtteid. Õigemini ma olen julgenud mitmeid asju tõsisemalt võtta. Julgenud unistusi luua ja nüüd tasapisi voolin ja lihvin oma plaane, kuni tean, millise unistuse järele ma kõigepealt sukeldun.

Ma pole veel blogis rääkinud sellest, kuhu me kolime tuleval sügisel, sest ma tunnen, et see pole mulle endalegi kohale jõudnud. Liiga kaugel veel, et saaks tõsi olla. Pealegi, enne pole miski kindel kui meil viisaasjad aetud pole. Seekord sihime Euroopast välja, nii palju võin ikka öelda.

Advertisements