Sai päris pikk jutt ja võib-olla kajab see nüüd tühjusesse, aga mis seal ikka. Hea oli pea klaarimaks kirjutada.


Mis saab edasi kui tunned, et enam ei jaksa ema olla?

Noh, esiteks muidugi silmnähtavalt ei muutu midagi. Laps saab ikka riietatud, söödetud, lõbustatud ja armastatud. Ent kui samal ajal enda sisse vaadata, siis kõigis neis tegemistes puudub neile muidu väga omane rõõm. See rõõm on märkamatult asendunud meeletu väsimuse ja tüdimusega. Lootused ja unistused muutunud kergeks meeleheiteks ja hirmuks, et appi, kas tõesti homme jälle otsast peale!?

Mul oli ühel õhtul nii suur hirm järgmise päeva ees, et nutsin ennast magama ja nägin unes ka, kuidas ma nutsin. See on see kui emaduse mootor töötab vaid õhust ja armastusest. Nö. enda tass on tühjaks saanud. Hommikul oli muidugi kõik hoopis teine. Käisin jooksmas ja peale seda oli maailm jälle õiget pidi. Sain hakkama.

Martinil oli koolis mitu nädalat järjest eksamite periood ja lisaks lõputöö tähtaeg lähenemas ja mina olingi hommikust õhtuni Mayaga kahekesi. Tihti me juba magasime kui Martin koju jõudis. Olgu jaa, paar päeva nädalas käisin ikka tööl ka ja Maya oli lasteaias, aga lihtsalt hingetõmbeks aega ei olnud üldse selle paari nädala jooksul.

Ega siis Maya ennast tagasi hoidnud. Jummel küll, kuidas see kolme ja poolene suudab olukordi intensiivseks teha. Normaalne rääkimine on täiesti ära unustatud. Kõik peab toimuma, inisedes, virisedes, röökides või kriisates ja muidugi kõik tahtmised on NÜÜÜD ja KOOOHEEE, muidu on kohe pisarad majas. Vahel on selline tunne, et tund aega peale ärkamist ma juba ei jaksa.

Ja siis ma tundsin ennast nii halvasti. Just kõige kriitilisemal ajal ma siis järsku enam ei suuda tugev olla. Mis mõttes?

Edasi olidki kõige mustemad mõtted kiired tulema, et mis siis kui ma ei peakski ema olema? Miks ma nii närvi lähen iga pisiasja peale? Ma ju tean, et kõik, mis Maya teeb on tegelikult normaalne ja pahandused ja virinad käivad lapseks olemise juurde. Ent ikka tundsin ennast nagu pomm, mis väiksemagi värina peale võib plahvatada.

Sellistel hetkedel ei mõtle ma kunagi, et “issand kui paha mu laps on”. Pigem ikka “issand, mis sitt ema ma olen!”

Õnneks rääkisin sellest Martinile ja koos saime aru, et asi pole selles, et ma ei sobiks emaks. Asi on selles, et minu silmis saan ma olla ainult kõige-parem-ema-mis-ma-enda-peas-üldse-suudan-välja-mõelda ema või siis ei sobigi emaks. Vahepealset nagu endale ei luba. Näiteks, et teen, mis suudan ja vahel kui ei suuda, siis ei suuda ja ei löö ennast mättasse sellepärast.

31942258_1681664261949708_5611848240828776448_n
Vahel tuleta endale meelde, et sa oled ainult ÜKS INIMENE, mitte superrobotist võlur. (Ja see on okei.)

Mis aitab kui on selline tunne, et ajurakud on täiesti lühises?

Muidugi ideaalmaailmas seda lühist ei tulekski. Ideaalmaailmas ärkaksin ma igal hommikul nii vara ja läheksin magama nii hilja, et jõuan kõik asjad ära teha. Ja päeva jooksul saaksin lihtsalt lapse tempos kulgeda. Ja kõik on nii harmooniline ja ilus. Ning kuidagi imeväel oleksid need üksikud unetunnid piisavad. Mul oleks alati võimalus Maya kuskile viia, kasvõi paariks tunnikeseks, et iseendaga ja oma kohustustega järje peale saada. Ideaalmaailmas ei jää Maya kunagi mu tööpäevadel haigeks ega pea Bank Holiday Monday tõttu lasteaiast koju jääma.

Ent kes meist elab ideaalmaailmas?

Ma küll mitte. Kaugel sellest!

Pärismaailmas on minu jaoks tööle läinud põhiliselt kolm asja kui asjad kipuvad plahvatusohtlikuks:

Esiteks, kõnnin minema (no kodust ära ei lähe, aga kasvõi paar sammu eemale) ja hingan sügavalt sisse ja välja. Ei reageeri mitte millelegi mitte mingil moel. Sunnin ennast mitte reageerima. Isegi rahulikult seletama ei hakka, enne kui olukord mu enda sisemuses kõigepealt maha jahtub. Lihtsalt olen omaette teises toas ja hingan sügavalt. Vahel piisab kahest hingetõmbest, et ma juba vaatan kogu olukorda hoopis teisiti. Vahel läheb vaja 20 ja mõned pisarad pealekauba.

Teiseks, võimalikult vähe lapsega kahekesi kodus olemist. Eriti mõnus on hommikul kohe peale hommikusööki kodust välja tuisata (hahha, keda ma petan!? Kohe peale hommikusööki ja päeva esimesi lõputuid virinaid ikka.) Kõige parem on veel kui saame Mayaga sõprade juurde minna. Oh jummel seda lusti ja rõõmu! Emmed jutustavad ja lasevad auru välja, saavad teed juua (kuumalt!) ja lastel on samal ajal nii palju tegemist, et inisemise ja vingumise unustavad hoopis ära. Kuni kojuminekuni siis. Ent selleks ajaks on ema tass nii täis, et see “väike” pirin ei kõiguta mitte üks teps.

Kolmandaks, võtan Maya sülle, vaatan, uurin ja puurin teda igalt poolt ja siis küsin: “Maya, mis deemonid sul sisse on läinud?” Torgin õrnalt kõhust, et kus täpselt need deemonid seal on. Ja siis me naerame koos ja elu läheb edasi. Pingelisi olukordi on teinekord lapsega üsna lihtne naljaks pöörata, kui ainult tabad ära õige hetke, enne kui need olukorrad katastroofiks pööravad.

Ning loomulikult teeb elu kergemaks ikka see vana hea rääkimine. Viimasel kokkusaamisel Eesti emmedega arutasime ka just selle üle, kuidas lapsed vahel hulluks ajavad. Nii pisike asi, eks. Ent kui kuuled, et teistel ka ikka vahel juhtub, siis on endal ka palju lihtsam edasi minna.

Kõige tähtsam ongi meeles hoida seda, mis on kõige tähtsam. Kas maailm jääb seisma kui lasteaeda/tööle hiljaks jääda? Kas lihtsam on teises toas tropid kõrva panna ja raamatut lugeda või üle metallkausside kõrvulukustava lärmi karjuda, “VAIKSEMALT PALUN!”? Kas tähtsam on teha hästi palju, olla hästi palju ning pidevalt endale koormust juurde leiutada, kuni põledki läbi või on tähtsam jätta endale hingetõmbeks aega?

Ma olen ehtne näide sellest, et endale kohustusi kuhjates ei muutugi superinimeseks. Elu ei muutu kohe hüppeliselt imeliseks siis “kui ainult see, teine või kolmas mu ellu juurde tuleks”. Iga uue kohustuse lisandudes kannatab mingi muu osa elust. Kuigi ma absoluutselt ei kahetse koogiäri loomist või tööleminekut. Mõlemad on mu ellu toonud nii palju uusi tuuli ja värskust ja eneseteostust ja sotsialiseerumist. Kõiki neid asju, mida ma nii igatsesin “lihtsalt” koduse emana. Ent ikka tuleb hooti neid aegu kui on selline tunne, et see kõik pole seda väärt. Eriti kui juhtuvad need olukorrad, milles ma ei suuda enam käituda niimoodi nagu ise enda südames õigeks pean.

Niisiis olengi siit-sealt koomale tõmmanud. Rohkem lubanud endal niisama olla ja aega maha võtta (selleks muidugi ärkan kaks tundi varem kui muidu), keskendunud värskes õhus liikumisele ja erinevatele eneseväljendusviisidele ning lihtsalt leppinud sellega, et vahel ongi väga-väga raske ema olla. Leppinud sellega, et piisab sellest, et annan oma parima. Mis siis, et see minu parim pole päris see kõige-parem-ema-mis-ma-enda-peas-üldse-suudan-välja-mõelda parim. Sest tegelikult tean ma väga hästi, et mitte üks inimene maailmas ei suudaks olla minu lapsele parem ema kui mina ise.

IMG_20180514_180541~01
Just täpselt nii rõõmsalt jookseb ta mulle vastu kui mind näeb!

Nüüdseks on kriitiline periood läbi mõneks ajaks. Kuniks uus tuleb. 😀 Ent praegu on Martin rohkem kodus, Maya terve nagu purikas ja töö juures on mul aina rohkem vabadust katsetada uute värvikombinatsioonidega, kaasa lüüa tootearenduses jms. Just eile mõtlesin, et ma ei käikski nagu tööl. Rohkem nagu kunstiteraapias ja siis mulle makstakse selle eest.

Igatahes jah, jälle jaksan, tahan ja suudan rohkem. Jälle olen rohkem mina ise. Kõik on tõesti mööduv.

Advertisements