Pere ja Kodu jagas Facebookis mu blogipostitust ja üks kommentaaridest ütles seal midagi sellist, et “veganist last pole olemas”.


Tjah, täitsa sellise asi mille peale korraks mõelda, eks ole. Kas veganist laps on olemas?

Kas on olemas laps, kes hoolib teistest elusolenditest?

Kas on olemas laps, kes ei taha loomadele haiget teha?

Kas on olemas laps, kes armastab kaunvilju, kookosjogurtit ja mandlipiima?

Kas on olemas laps, kelle jaoks on muna see, mille seest tuleb tibu, mitte toit?

Kas on olemas laps, kes poes nähes lihapakendeid, tahab minna ja seletada vastutavatele isikutele, et niimoodi ei tehta ja loomad saavad niimoodi haiget?

Kas on olemas laps, kelle vanemad otsustasid, et nemad elavad võimalikult vägivallavabalt ning kasvatavad samas arusaamas ka oma last?

Minu meelest on ilmselge, et vastus on “jah”. Meie peres kasvab täpselt selline laps. Veganist laps.

See teema tuli just täna uuesti meelde kui Mayaga lasteaeda kõndisime ja ta ühel hetkel hüüatas mulle: “Ole hästi ettevaatlikult(-kene)! Vaata, et sa sipelgate peale ei astu!” Ja niimoodi me lasteaeda kümme minutit hiljaks jäimegi, sest vaatasime, kuidas pisikesed sipelgad päikese käes oma toimetusi toimetasid.

Advertisements