Mulle väga meeldis Maryliisi postitus asjade ostmisest ja müümisest. Väga kasulikud nipid seal, mis kavatsen kõik järele proovida.

Paari kuu pärast peab meil siin korteris plats puhas olema ja selle saavutamiseks kavatsen võimalikult vähe asju lihtsalt ära visata või suure kotiga kuskile heategevuspoodi annetada, kust edasi kunagi ei tea, kuhu nad jõuavad ja kas oleks olnud isegi mõistlikum juba ise otse prügikasti visata, mitte ringiga prügikasti saata.

Kuigi Inglismaal on kasutatud asjadest eriti keeruline lahti saada kui just ei anneta või ära ei viska. Ostetakse pigem ikka Primarkist 3-naelane asi kui et kasutatud ent korralik asi. Aga noh, proovida ju võib. Tükki küljest ei võta.

Niisiis korralikud asjad müüki!

Ent mida teha katkiste või rikutud asjadega? Näiteks raamatud, millel on mõned lehed ära rikutud. Ise muidugi veel kasutan oma lapsega ja loen neid. Nad on ju loetavad, lihtsalt, natuke nartsud. Selliseid ei taha isegi tasuta ära anda või kui just mõnele väga heale sõbrale, kes ka leiab, et natuke narts raamat on okei. Muidu ei näe ma neil küll muud kohta kui prügikast. Paberi ja papi prügikast.

Katkised, väga kulunud ja minu silmis parandamatud riided kasutan kodus vaikselt lappideks ära. Peale seda ikka prügikasti. Lõket nagu ei julge kortermaja ees püsti panna nende jaoks. H&M peaks väidetavalt katkiseid riideid ümbertöötlema kui nende poodi konteinerisse asjad viia. Samas ma miskipärast arvan, et muud moodi rikutud asjad lõpetavad ikka prügimäel.

Pann, mis on muidu terve, aga enam ei toimi. Kõrvetab kõik põhja. Meil on metallpurkide jaoks küll prügikast, aga mida ma teen panniga? Praegu seisab lihtsalt köögikapis kuskil varjulises alumises sahtlis. Ma ei tea, millest ta täpselt tehtud on enam. Minu meelest nagu segu erinevatest materjalidest, seega ei tea kas isegi kuskile vanaraua kokkuostu seda oleks mõtet viia. Pealegi ainult ühe panni pärast ma elu sees ei viitsiks seda reisi ette võtta. Arvatavasti seisab kapis, kuni ikka ära viskame. Siinkohal tahan veel mainida, et pole leidnud ühtegi panni, mis kauem kui 1-2 aastat vastu peaks. Vahet pole siis kas oleme selle 15 naela eest ja suvalisest poest ostnud või peale põhjalikku uurimistööd internetist 60 naela eest tellinud. Enam ei teagi, kas asi on pannides või pliitides. Või on asi hoopis selles, et tänapäeval keegi ei tee ise kodus nii palju süüa enam nagu mina.

Kuna ma vahetasin tampoonid ja sidemed Mooncupi vastu, siis on mul üks peaaegu terve karbitäis tampoone, mida ma ei kavatse enam mitte ealeski otstarbepõhiselt kasutada. Siit korterist ma neid kaasa võtta ka ei taha. Samas neid nagu oleks eriti veider kellelegi pakkuda. Või tahab keegi? Või on neid võimalik kuidagi teistmoodi ära kasutada, ilma et ära viskaks? Mõni vahva kunstiprojekt lapsega meisterdamiseks? 😀

Siis veel sama lugu rätikute ja voodipesuga. Tekid, padjad, madratsid veel kuidagi, aga rätikud, linad ja püürid tunduvad küll sellised asjad, et ei ole üldse hea tunne neid inimestele kasutamiseks edasi anda/müüa. Või on see mingi minu kiiks? Mõtlesin, et äkki loomade varjupaika viia? Kas seal oleks neist kasu kellelegi? Vist oleks. Koertele, kassidele pesade ehitamiseks võib-olla.

Ja muidugi vaja üle vaadata kogu tavaar, mis ma olen enda koogiäri jaoks kokku ostnud. Oeh-oeh-oeh! Peab ära otsustama, millal äriga pillid kotti panna ja üritama mõnele teisele pagarile asjad maha müüa paari kopika eest. Kasutamata koogikarbid ja alused. Laadale mõeldud puust kahvlid, pabertaldrikud jms. Lisaks hunnik koogivorme, koogilabidaid, köögikaal, metallist visplid, kausid ja nii edasi ja nii edasi.

Meil on küll pisike korter, aga kahte kohvrisse tervet selle sisemust ikka ei paki küll. Ja Eestisse saatmisel ma ei näe ka mingit põhjust. Sinna me kauaks ei jää.

Olen tähele pannud, et muidu meie tänaval ja korteris on kombeks kasutud asjad, kas:
A) Lihtsalt kortermaja alumisele korrusele lifti kõrvale jätta või
B) tänavale, suure autotee kõrvale majaseina äärde jätta.

No natuke ma saan sellest aru küll. Ise ei pea asju kuskile tassima ja vaat äkki saabki mõni kohalikest elanikest omale vajalikke asju. Ent kui nad enne majahoidja tööpäeva algust ära kahmatud pole, siis leiavad nad ikka tee prügikasti. Nii lihtsalt on.

Mul iseenesest ei ole allergiat asjade äraviskamise suhtes. Lihtsalt eelistan alati neile uut elu pakkuda kui see on võimalik ja minu jaoks mitte kontimurdev. Veel lihtsam oleks algusest peale osta ainult neid asju, mida tõesti vaja on, aga ei ole ju keegi meist täiuslik. Samamoodi ei saa kunagi ühegi asja kvaliteedis 100% kindel olla. Ostad enda arvates terveks eluks asja ja juba paari aasta pärast on uut vaja. Pealegi suurema osa asju jätaksin ma ju alles kui teise riiki kolima ei hakkaks.

Ja noh riided on üldse omaette teema. Ikka ma leian enda kapist kleite, mis hoiavad kuskilt natuke halvasti ja sellepärast pea kunagi ei kanna (aga nad on nii ilusad!) ja Maya kapist ei hakka ma üldse rääkima. See on nii pungil täis asju, et ma isegi ei viitsi mõelda selle peale. Suurema osa olen küll kasutatuna püüdnud osta, et tarbimisrattale võimalikult vähe hoogu lükata, aga siiski. Asju on ikka palju, sest neid kulubki palju.

Ühe nipi leidsin küll põlvedest lootusetult ära kulunud retuuside jaoks. Ma pole Mayal näiteks veel näinud, et retuusid kusagilt mujalt ära kuluks. Mõned ebakvaliteetsemad kuluvad pepu pealt ka natuke ehk.

Aga põlvest ära kulunud retuusid lõikad lihtsalt lühikesteks püksteks. Ei hakka need rullima ega midagi. Ääri ei pea isegi õmblema. Noh, kindlasti võib seda teha kui tahta veel ilusamat ja korralikumat tulemust, aga ma ei tea, mind ei häiri ja Mayat ammugi mitte. Suveks ideaalne lahendus. Ei pea lühikesi pükse eraldi ostmagi.

IMG_20180527_160255
Need lillelised lühikesed püksid on näiteks “ise tehtud”, muide Mayal on jalas parem king suuruses 8.5 ja vasak king suuruses 10. Tal on kaks paari samasuguseid, aga erinevad suuruses jalatseid ja meie viimasele väljasõidule otsustas ta nad niimoodi kokku miksida. :’D
Advertisements