Panin telefoni aegsasti laadima, et kaasa võtta ja pilte teha ja teised ilusti üles leida. Ja siis loomulikult jätsingi ta sinna laua peale maha. Nägin alles linnas, et polegi. Tüüpiline!
Meie eilne vestlus läks umbes nii. Mina: “Issand, ma ostsin uue kleidi ja ma polegi sellest veel blogipostitust teinud!? Ma pole ju uusi riideid ostnud…” Järgnes pikem mõttepaus, sest püüdsin meenutada, millal endale midagi päris uut ostsin. Martin selle peale: “Sa lihtsalt ei ostagi kunagi midagi!”
Ei, ma ei ostnud talle ühtegi uut mänguasja. Ei viinud teda mängutuppa ega kinno ega pannud talle ühtegi multikat.
Mänguplatsil.
Maya: “Mul on üks hea mõte! Mängime ühte väga head mängu! Kõik tahavad seda mängida!”
Mina: “Okeii. Mis mäng see on ja kes need “kõik” on?”
Loe edasi “Mida ütleb 3-aastane vegan vol. 2”
Kas tohib vinguda? Ja kui tohib, siis kui palju?
Loe edasi “Kas blogis tohib üldse negatiivsetest asjadest rääkida?”
EBA järelkaja ja draama seoses teiste välimuse kallal nokkimisega jõudis minuni ka. Nii kaugele levib halb sõna ikka. Miks inimesed tahavad nii väga, et teistel halb oleks?
Natuke hirmus on. Kolime suure tõenäosusega riiki, kus mul pole mitte mingit õigust tööd teha. Kui ma ei saa tööd teha, siis see tähendab, et meil ei pruugi olla raha Maya lasteaiaks.
Loe edasi “Kuidas läheb? – Ah, ma siin niisama kõlgutan jalgu hullumise äärel”
Avastasin kapist umbes pool lillkapsapead, mis oli üsna nukker ja kuivanud. Mõtlesin, mis temaga peale hakata. Ära visata ei raatsinud, aga toidu sees ta enam hea ei jääks. Kuivanud lillkapsas läheb ju õige kibedaks.
Eriti raske on mu jaoks kirjeldada raamatut, mis mulle väga meeldis. No lihtsalt kõik sõnad, mis ma ritta sean, tunduvad kuidagi liiga mõttetud. Ei anna üldse edasi seda kui suurepärane üks või teine raamat oli.
