Teate ju küll neid hetki, mil terve elu jookseb silme eest läbi. Kõik head asjad, kõik halvad asjad, kõik rõõmsad ja kõik valusad mälestused. Kõigest paari hetkega lendad läbi terve oma senise elu.


Enamasti juhtub see siis kui koged nö. surmalähedast kogemust. Ehmud koledal kombel või kardad korraks kas enda või kellegi endale väga kalli inimese elu pärast.

Ent täna oli teistmoodi.

Jalutasin Mayale lasteaeda järele. Õhk oli soe. Tänavad olid hiljutisest vihmahoost puhtaks pestud.

Enne kohalikku pubi, mille ees üks paks mees suitsetas, läksin üle tee ja siis äkitselt kuulsin üht tuttavat heli. Heli, mille ma tunneksin ka saja miili tagant ära. Kodune. Kõrvupaitav. Nostalgiat ja mälestusi täis heli.

Heli, mis tuletas meelde kui esimest korda välismaale elama asusin ning samal ajal tuletas meelde, kuidas sealt tagasi Eestisse lendasin.

Heli, mis tuletas meelde meie ühist seiklust väikese perena. Meie puhkusereise. Seda, kuidas ma esimesel aastal Inglismaale kolisin ja tihedamini Eestisse lendasin kui keskkooli ajal üldse kodus nägu näitasin.

Heli, mis tegi ühtaegu nii igatsevalt kurvaks ja ootusärevalt rõõmsaks.

Üks mees ülikonnas vedas rasket reisikohvrit enda järel. Teate ju seda häält kui keegi veab oma reisikohvrit üle munakivide. See ühtlane äratuntav hääl ja siis kraaps kui jääd foori juures seisma. Kõndisin edasi ent teed enam ei näinud, sest välgukiirusel tuhisesid mälestused mu silme ees järjest ja järjest edasi, kuni jõudsin tagasi siia, kus ma olen.

Tuli meelde kui palju kordi olen lennujaamas paanitsenud, et kohver on ehk üle lubatud piiri suur või raske. Olen käinud seda kaalumas nii suvalises postkontoris kui poes, kus müüakse kaale. Olen kingituseks mõeldud pudeleid magusa alkoholiga õrnemalt kohvrisse pakkinud kui vastsündinut. Ainult selleks, et peale lendu tagasi saada üleni kleepuv kohvrisisu.

Olen korduvalt ja korduvalt kokku lappinud kohvrit, kuhu pisikene Maya on ennast sisse seadnud, et kõik mu hoolikalt rullitud asjad välja loopida ja ennast asemele istutada. Olen pidanud kontrollis beebitoitu ära viskama ja teises kontrollis saanud tervelt suure liitrise pudeli päevituskreemi käsipagasis üle piiri viia, sest “it’s for the baby” on mõnes lennujaamas tõeline võlufraas.

Olen lennanud kell 4 hommikul peaaegu tühjas suures lennukis Barcelonasse võttes enda alla kõik kolm järjestikust istet. Ja olen lennanud koos Mayaga puupüsti täis pisikeses lennukis Eestisse, kõvasti kahe inimese vahele pikitud, kus Maya suurim lõbustus oli meie kõrval istunud mehe tühjaks joodud viskipudel. See pisike plastikust, mis lennuki peal saab osta.

Oeh..

Tagasiteel nägime Mayaga üht meest, kes jalutas kahe koeraga. Üks oli suur, kuninglik ja koheva sabaga ja teine pisike nähvits oma sabarootsukesega. Miskipärast oli see kõige naljakam asi, mida me mõlemad kunagi näinud olime ja naersime nii kõvasti, et pisarad silmas. Koerajalutaja vaatas meile vaid nõutult otsa, kehitas õlgu ja kõndis oma koerapaariga kiirustades minema.

Sellega tuli veel meelde see mäng lapsepõlvest – “Kas sa nii suurt koera kardad?” Näitad kätega kui suur see koer peaks olema. Siis lööd järsku käed kokku ja kui teine plaksu peale ehmub või isegi ainult silmi pilgutab, siis järelikult kardabki. Enamasti sai iga väiksemgi plaks teisele nii näo lähedal tehtud, et silmad ikka reageeriksid. Sest noh, lapsena oli ju iga mäng justkui mäng mõisa peale.

Üks teine, mitte nii lõbus mäng küll, käib praegu blogide vahel. Rahvahääletusega tehakse selgeks “parimad”. Kuidas enda hääl minu toetuseks teele panna, seda vaata – siin blogi Facebookilehel. Hääletus kestab veel 31.05 keskööni.

Advertisements