Kas tõesti ainult veganitele?

Tegelikult mitte.

Aga esimese asjana tahan üldse tunnustada absoluutselt kõiki blogijaid. Ka neid, keda ma ei loe ja tõenäoliselt ei hakkagi lugema. Blogimine on üks suurepärane eneseväljendus viis ja mul on nii hea meel, et aina rohkem inimesi selle enda jaoks leiab. Ning see hetk kui oled jõudnud nii kaugele, et sul on kindel lugejaskond, siis algab justkui uus ajastu. Kui muidu tundsid rõõmu juba ainuüksi kirjutamisest, siis pärisinimestele (nimede, nägude ja arvamustega inimestele) kirjutada on hoopis teine tera. Loodan, et kõik, kes armastavad blogimist, jõuavad sinnamaale ükspäev.

Niisiis mu hääled jagunesid sel aastal umbes niimoodi:

Aasta uustulnukatest muidugi mu armas Alice. Ta on nimekirjas kohe teine. Hääletasin tema poolt kõigi oma emailidega ja veel koera emailiga ka, sest ta nii kavalalt soovitas sedasi talitada. Ta tegi selle postituse avapildi ka muide.

Aiandusblogidest Metsik Aed. Oleks mul oma aed, siis just see blogi oleks minu tark mees taskus.

Arvamusblogidest on puudu Ebapärlikarp. Tema ja Estonian with a backpack on minu jaoks see, mida arvamusblogi üldse tähendab. See julgus ja otsekohesus, millega nad oma mõtteid üles kirjutavad on muljetavaldav ja inspireeriv. Mis ei tähenda, et ma nüüd õhinal igat nende postitust loeks või igas asjas nendega nõustuks. Esialgu juhtusin mõlemasse blogisse just selliseid asju lugema, mille peale mõtlesin, et “Appi, kuidas saab niimoodi mõelda!?”

Lihtsalt nemad kaks (õigemini nende blogid) on mulle väga täpselt õpetanud, mida tähendab kellegi arvamus. Ühe inimese arvamus. Mitte kunagi absoluutne tõde, lihtsalt see, mida keegi arvab. Ja me kõik ju arvamegi ühest ja samast asjast tihti nii väga erinevaid asju. Samamoodi tuleb võtta ka meedias arvamusartikleid. Isegi kui autoriks on nimetatud näiteks “arvamusliider Heli Kopter”. Olgu inimene arvamusliider või naabri Mati, kui ta avaldab oma arvamust, siis räägib ta ikka ja ainult ühe inimese eest – iseenda eest. Kui kõik inimesed seda meeles hoiaksid, siis oleks meil ehk palju vähem vihaseid ja õelaid netikommentaatoreid. Erinevad arvamused on okei, lihtsalt tähtis on seejuures ka see, kuidas neid väljendatakse.

Arvamusblogidest on minu silmis väga-väga olulised veel Nullkulu ja Vegani päevaraamat. Kuigi nad hääletusel ei osale sel aastal.

Madis Mark saab ka mult hääle selles kategoorias. Väga põnevad postitused.

Digiblogidest, loomeblogidest ja isegi mitte elu välismaal blogidest ei saa keegi mu häält. Pole neist ühtegi vist kunagi lugenud. Võib-olla olen ka, aga ei vii URL-i ja bloginime kokku praegu. Mis seal ikka.

Elulised blogid. Esimene link isegi mitte ei avane hääletuslehel. Kurb. Olen üsna kindel, et see blogi oli mulle kuidagi tuttav. Pealegi on Anettid enamasti paganama ägedad, aga ei saa üle vaadata (sest hirmus raske on blogiaadress kopeerida ja otsingusse panna!)

Tuttavaid nimesid on siin kategoorias kõige rohkem. Ent hääled said Kodu Otsides ja Kai.

Harivates blogides läks hääl Rahaasjad.ee-le.

Ilublogisid ei jälgi üldse, aga hääl läheb Elisabethile, sest tema postitusi olen kõige rohkem näinud ja ma ei tea, minu meelest õhkub temast mingit ägedat vaibi. Ei oska isegi kirjeldada.

Pereblogidest on vahvad kõik, ma olen täiesti kindel. Lugenud ma aga kõiki osalejaid pole seega hääled lähevad See ei ole muinasjutt blogile ja Liisbetile.

Kuigi minu jaoks on parimad (no minust ikka väga palju paremad) hoopis teised blogid, kes sel aastal ei osale.

Spordiblogidest kirjutavad kõige kaasahaaravamalt minu jaoks Mariliis ja Regiina. Hoian silma peal ka jooksublogil, Jürgenil ja Viigil. Ele jutte loen ka vahel muidugi. Jällegi hääli jätkus kõigile.

Nii ja mille põhjal ma oma otsused tegin? Ikka enamasti selle põhjal, milline blogija mulle inimesena sümpaatne tundub ja kelle tekst ladusam ja huvitavam on. Ei hinnanud ma blogi väljanägemist või populaarsust või blogija enda välimust või seda kui välja joonistunud ta kõhulihased on või seda mitu jälgijat tal on sotsiaalmeedias. Mõned said hääled puhtalt sellepärast, et hea meelega toetan nende tegemisi, kuigi blogi lugeda ei viitsi, sest pole minu tass teed. Teatud blogisid oma nimekirjast loen vaid siis kui nad mulle kuskil sotsiaalmeedias ette hüppavad.

Pean ütlema, et mõned blogijad, kes muidu pole väga meeldinud ent kellega mul on olnud blogiväliselt kasvõi üks pisike jutuajamine, on mulle kohe hoobilt sümpaatsemad kui enne olid. Arvatavasti puruneb sellise vahetu kontaktiga mingi silt, mille ainult blogi lugedes olen mõnele blogijale külge pannud. Mitte meelega, aga niimoodi alateadlikult. Tegelikult ju iga kirjatükk mõjutab meid mingit moodi, tekitab emotsiooni ja me loome automaatselt enda peas pildi kirjutise autorist. Olenevalt sellest, millise emotsiooni loetu tekitas, on see pilt kas ilusam või koledam sellest, mis tegelikult on.

Ja kui ma alguses päris lõpuni aru ei saanud (või ei tahtnud aru saada), siis nüüd olles asjasse veidi rohkem süvenenud, mõistan täiesti neid “suuri” blogijaid, kes ei osale sel aastal. Pikemalt ma sel teemal sõna ei võta, sest kuidagi kahepalgeline oleks ise osaleda ja siis vinguda. Teinekord targem lihtsalt.

Eesti blogiauhinnad on muidu meeletult lahe mõte ja tegelikult on mul nüüd juba isegi natuke kahju, et ise kohal ei saa olla. Just teiste blogijate pärast. Neid vaataks küll ja ohkaks omaette, et on alles ilusad inimesed kõik. Ja samal ajal saaks purustada nii mõnegi inimese loodud pildi endast kindlasti. Aga jah, sel aastal mitte. Eks näis, mis edaspidi saab.

Hääletada saab lemmikute poolt veel mai lõpuni siin: http://eba.marimell.eu/eba2018_h/. Mina olen pereblogide kategoorias. Seal kategoorias on nii vähe osalejaid, et sel aastal on kindlasti iga hääl oluline.

Advertisements