Tänane äratus oli juba kella seitsmest. 7.20 olin juba pisikeses kodupoes, et maasikamoosi osta koogi jaoks.

Kerime täpselt poolteist tundi edasi ja siin ma olen. Keset Inglismaa suurlinna, oma kortermaja liftis. Näol naeratus ja taskus raha koogi eest, mille tegemine oli mulle suurim rõõm. Vaatasin liftipeeglisse ja mõtlesin: “See olen mina.”

Ma ei oleks mitte kunagi, mitte eales ka arvanud, et ma ühel hetkel olen siin, kus ma olen. Noh, Manchesteris küll. Oli ju eluunistus Inglismaal elada. Ent siin. Naeratamas iseendale pühapäevahommikul. Endaga rahul. Iseendaga rahul.

Poest tagasi kõndides tabas mind jälle see tunne. See seletamatu ja äkiline rõõm. See rõõm, mis tahab jalust nõrgaks võtta. See rõõm, mis tahab ühtaegu kõrgele taevasse hüpata ja samal ajal lahinal nutta. Kas te üldse tunnete nii tugevaid emotsioone? Ma olen viimase aasta jooksul seda tunnet tundnud lugematuid kordi. Ent enne viimast aastat.. Kas üldse? Mitte, et ma poleks üldse rõõmu tundnud, kus sa sellega. Tonnide viisi rõõmu. Ent sellist õnne, mis justkui läbib tervet keha ja paneb sind iga kord maailma natuke teise nurga alt nägema. Sellest ei osanud unistadagi.

Aga siin ma olen. Maja on alles vaikne ja kõik magavad. Minul üks tellimus üle antud ning teine lõpetamisel.

Ja seda tegin mina. Mina, kes ma isegi telefoniga helistada ei julge ja mina, kes ma põen iga asja pärast liiga palju. Mina, kes hoolib nii kohutavalt palju nii kohutavalt mõttetutest asjadest.

Oeh. On ikka elu.

Advertisements