Küsisin lasteaiast järele, mis siis ikkagi söögilaua taga toimub. Kas ainuke veganlaps rühmas noolib teiste “tavatoitu” või mitte.

Ma lükkasin seda küsimist tükk aega edasi, sest ma küll tahtsin teada, aga samal ajal kartsin vastust veidi.

Mis siis kui ta tahabki seda “normaalset” toitu. Mis siis kui õpetajad ütlevad mulle, et mu last teeb õnnetuks, et tema üksinda alati teistsugust sööki sööb.

Kodus pole Maya ise sellest juttu teinud. Lihtsalt räägib alati, kuidas tema sööb küll suppi ja saia ja erinevaid puuvilju, aga tema sõbranna ei söögi eriti midagi. “Isegi õuna ega pirni ei söö!” imestas Maya ükspäev.

Ja siis ühel ilusal päeval nägin, et Maya olevat sel samal päeval piima joonud. Siis otsustasin selguse majja tuua. Küsisin, mis piima nad seal talle annavad. Sojapiima. Huh, hea küll, väga hea. Sellele lisas lasteaia tädi veel, et talle endale meeldib ka sojapiim kohvi peal palju rohkem kui lehmapiim. Kena.

Küsisin siis juba ka selle kõige põletavama küsimuse – mida ometi teised lapsed söövad, samal ajal kui Mayal on need erinevad juuriviljasupid ja köögiviljaroad?
Ja kas ta tahab ka vahel seda sama toitu, mida teised söövad?

Aga kujutate ette! Terve lasteaed sööbki vegantoitu kui Maya lasteaias on.

Nii lihtne see ongi.

Vegantoit pole midagi maagilist ega võimatut. See on selline vahva toit, et sobib kõigile. Nii veganitele kui lihaarmastajatele. Nii muna- kui piimaallergiaga inimestele. Nii lastele kui täiskasvanutele.

Minu meelest oleks väga vahva kui lasteaedades ainult (tasakaalustatud ja täisväärtuslikku) vegantoitu pakutakski. Kananagitsaid, viinereid, hakkliha, makarone, juustu ja kohukesi süüakse niikuinii. Armastust juurviljade, kaunviljade, roheliste lehtköögiviljade, puuviljade ja muu värske ja hea vastu peab aga veidi harjutama. Ent just armastus “päris” toidu vastu on see, mida juurutades aitame kaasa lapse heale tervisele kogu eluks.

Heh, nüüd kõlab vegantoit tõesti üsna maagiliselt.

Raamat “Kuulikindlad lapsed” räägib just sellest, kuidas esimeste eluaastate toitumine mõjutab inimese tervist kogu ülejäänud eluks. Pean mainima, et kirjastiil on minu maitse jaoks kohati veidi liiga ameerikalikult ähvardav ent ega raamatust saadavad teadmised sellepärast kehvemad pole. Olen ise muidu nii mõndagi toitumisalast õpikut lugenud ja toitumisest alati keskmisest rohkem huvitatud olnud. Ent ikka sain sealt mitmeid infokillukesi, mis olid nii üllatavad, et oleksin justkui labakäega vastu nägu saanud.

Ma pole ise seda raamatut veel päris lõpuni jõudnud lugeda, aga väga põnev osa oli seal sellest, kuidas erinevate haiguste puhul toimida ja lapse immuunsust toetada ning kuidas mõjuvad väiksele inimesele antibiootikumid jms. Kõik selline info, mida üks lapsevanem tahab teada. Veganlusest seal otseselt nii palju juttu polegi. Küll on olemas soovitused neile, kes on ja kelle lapsed on veganid. Et mida sel juhul peab eriti tähele panema.

Mulle saadeti see raamat tasuta ja hea on, et saadeti, sest kirjelduse järgi ma seda ise kunagi ostnud ei oleks. Vähemalt teist korda tahan seda kindlasti uuesti lugeda, enne kui raatsin raamatut edasi anda.

Aga jah, vastan siis oma pealkirjas esitatud küsimusele kah – mitte midagi. Mitte midagi peadpööritavat ei juhtu kui veganlaps läheb lasteaeda. Nagu näha, siis terve lasteaia menüü võib lihtsalt veidike, õige pisut tervislikumaks muutuda.

Mõned näited sellest, mida veganlaps lasteaias sööb, leiad vanemast postitusest – Mida sööb veganlaps lasteaias?

Advertisements