Neljapäeva hommiku veetsime Mayaga Newcastle’i kesklinnas ja no nii-nii suur rõõm puges põue. Mine tea, kas asi oli lihtsalt ilusas ilmas või on see linn end ikka tõsiselt mulle südamesse kinnitanud.

Samal ajal kui mina õhkasin suurest õnnest Martinile, et “Newcastle on ikka nii imeline, eks!”. Siis tema vaatas mind hoopis altkulmu ja arvas, et mul on vist päike pähe hakanud.

Nojah, mina olin suurema osa ajast mere ääres North Shieldsis. Mis on küllaltki kena kohake. Rahulik. Tynemouth ja ümbruskaudsed rannad on täitsa mõnusad. Kuigi eelistan neile ikka South Shieldsi, sest seal rohkem korda tehtud mänguplatse ja üldse näeb see koht välja nagu miskine ilus kuurort.

Martin käis aga esimest korda sellises linnaosas nagu Byker, sest seal avati hiljuti uus vegan söögikoht. Peaks vist olema umbes nagu vegan versioon KFC-st vms. Ent see kant oli räpane kole ja must.

Pole siis imestada, et me oleksime justkui erinevates linnades käinud. Ega vist Tallinna puhul ka Lasnamäele sattudes sama palju ei õhkaks kui peale jalutuskäiku vanalinnas või Kadriorus.

img_20160907_120107
Newcastle

See Newcastle’i sõbranna, kellel me külas käisime, oli mu esimene sõbranna Inglismaal üldse. Täiskasvanuna on raske uusi sõpru leida. Eriti kui pole selliseid hobisid, mis hõlmaks teistega suhtlemist. Jooksmine, kirjutamine ja joonistamine just eriti kampa ei vaja. Kõik sellised omaette tegemised. Seega olingi enne temaga kohtumist päris üksik.

Samamoodi on sõbranna lapsed Maya ühed esimestest sõpradest. Seekord oli esimene kord kui nad said kõik omavahel inglise keeles rääkida. Muidu rääkisid tüdrukud alati erinevates keeltes. Kuigi ega see neid üldse ei seganudki. Pidasid pikki vestlusi maha, ilma et oleks tähele pannudki, et teine vastab mingis muus keeles.

IMG_20180418_143437 (2)
Veganlapsi mahub palju ühe kiige peale

Sõbranna majast ma vist olen juba rääkinud, aga tegemist on minu jaoks täieliku unistuste majaga. Seal elab lisaks inimperekonnale kaks koera, neli kassi ja mõned kõrbehiired. Kõik on varjupaikadest pärit ja nii vahvate erinevate iseloomudega. Aias on veel eraldi aiamajake, kus elavad elamiskõlbmatutest tingimustest päästetud merisead.

Maja ise on selline vana ja vajab kõvasti remontimist, aga minu meelest annab see just nii palju omanäolisust ja kerget maagilisust juurde. Pealegi kui majas on kolm väikest last, siis ongi ehk targem remont ära teha kui nad juba suuremad on.

IMG_20180418_092925
Sõbranna laenas oma T-särki magamiseks “animals are here with us not for us”

Megabusist nii palju, et edasi-tagasi sõit maksis mulle ja Mayale 20 naela. Kui ma oleksin tahtnud Mayat süles hoida, siis oleks saanud ka 10 naelaga. Rongiga sama teekond oleks minu meelest 50£ kanti olnud.

Buss ise oli täitsa tavaline buss. Kuigi saan nüüd täiesti aru, miks mõned inimesed ei suuda Inglismaal bussiga sõita. Päris jube oli vaadata, kuidas rekkad 10 sentimeetri kauguselt mööda sõitsid. Hea küll, ega ma seda vahemaad ei mõõtnud, aga teed on lihtsalt nii kitsad. Kõik autod ja bussid on maanteedel nii lähedal üksteisele, et isegi mul tahtis süda pahaks minna.

Üks raseke oli ka meil bussi peal ja käis siis peatustes oksendamas. Muud nagu väga erilist polnudki. Bussireis nagu bussireis ikka. Mingit traumat ei saanud.

Ainuke veider asi oli see, et ma nägin elus esimest korda rassistlikku inglast. See oli meil bussijuht. Minuga rääkis, siis oli hästi sõbralik ja abivalmis ja lausa säras kui Mayat nägi. Endal olevat ka lapsed jne. Siis minust järgmine oli üks mustanahaline naine ja bussijuhi nägu muutus täielikult. Väga kannatamatu ja kurja häälega tegeles selle naisega. Kuigi ta ei teinud midagi valesti ega olnud mingiski osas minust teistmoodi. Noh, peale nahavärvi siis. Nii veider.

Miks üldse Megabusiga sõita? Noh eks ikka hinna pärast. Manchesterist Londonisse saab sellega näiteks vabalt 3 naelaga kui õigel ajal pilet ette ära osta. Ainult, et kas viitsid viis tundi bussis loksuda? Näe, ma 4 tundi viitsisin. Mulle isegi meeldis. Nägime igasuguseid huvitavaid  hooneid ja maju ja kohti, mida rongiga sõites kunagi ei näeks. Kõige toredam oli see, et isegi Mayale meeldis. Samamoodi nagu mina vaatas lihtsalt aknast välja. Magas ka natuke ja oli igati rahulik ja sai ise enda lõbustamisega hakkama. Üldse on ta üks igati vahva reisisell.

IMG_20180419_130824 (2)
Sellise selliga reisiks või maailma otsa ja tagasi

Terve reisi kõige koledam osa oli see kui meil tagasiminnes läks ühes kaltsukas liiga kaua aega (igati seda väärt muidu, Maya sai endale terve hunniku uusi vajalikke riideid) ja siis meil läks kiireks. Muidu poleks midagi hullu olnud, aga me polnud lõunat söönud ja mul polnud kotis ka midagi süüa. Niimoodi me nelja tundi küll poleks vastu pidanud.

Riskisin ja tormasin esimesse toidupoodi. See oli loomulikult mingi Stockmanni toidumaailma moodi koht. Sain ilgelt kallid smuuti, võileiva ja toorkoogi. Bussile jõudsime neli minutit enne väljumist.

Ütleme nii, et maitsetumat smuutit pole elu sees joonud ja võileiva vahel grillitud köögiviljad olid õlist nii läbi ligunenud, et süda läks pahaks. Üle jäi siis ainult eriti rammus ja rasvane toorkook ja niimoodi me siis kaks viimast tundi sõitsimegi. Iga kümne minuti tagant ütles keegi “tahan midagi süüa” ja keegi teine vastas iga kord “jaa, kohe jõuame, siis saad”.

Advertisements