Täna oli mul lõpuks ometi täpselt selline tööpäev, mida ma juba ma ei tea kui kaua ootasin.

Aga alustame algusest. Või noh, ma juba alustasin tööst rääkimisest selles vanemas postituses. Kõik algas väga ilusasti. Liiga hästi lausa.

Ent järgmised kaks nädalat peale seda oli ikka meeletu peavalu. Küll ei saanud ma tööle minna, sest seal oli vaja mingeid viimase hetke muudatusi teha. Küll oli mingi muu probleem teise probleemi otsas.

Siis läksin vahepeal uuesti küsima, et mis toimub ja sain aru, et paari päeva pärast peaks okei olema.

Läksin uuesti ja sain teada, et on juhtunud miskine perekonna tragöödia ja kõik lükkub edasi. Kusjuures ma olen täiesti kindel, et kogu lugu oli tõsi. Lihtsalt see ajastus!

Küsisin, kas muidu on kokkulepped ikka samad või ta on vahepeal ümber mõelnud lihtsalt. Sest noh, mis mõttes ma pidin tööd alustama nädal aega tagasi.

Iga kord, et mingeidki uudiseid saada, pidin kohale minema. Omanikul pole telefoni ja Facebookis ta ei vasta, sest seda haldab tema naine.

Palgal käisin kolm korda järel. Esimene kord polnud piisavalt sularaha. Teisel korral olevat kassa kinni kiilunud ja kolmandal korral andsin panga andmed, et ülekandega oma raha kätte saada. Sain kah. Kõik korras selles osas.

Niisiis käisin mingi viis korda kahe nädala jooksul küsimas, mis toimub ja mõtlesin ise samal ajal, et kes meist rumal on. Kas see inimene, kes ei oska organiseerida asju õigeks ajaks või see inimene, kes üldse tahab tööle minna selle inimese juurde, kes ei oska asju organiseerida õigeks ajaks.

Eelmine nädal pidi üks tähtis tellimus kohale tulema ja juba nädala alguses pidin saama tööle minna. Seda muidugi ei juhtunud.

Küll aga käisin täna kohal. Sain teenindajatöö asemel teised ülesanded ja elu on jälle lill.

Selle asemel, et seepi müüa, teen ma seda nüüd ise. See on nii põnev. Ma pole midagi sellist varem teinud. Need lõputud looduslikud lõhnad ja kirevad värvid, mida ma kokku segada saan. Tõmbasin just ninaga oma käsivarsi ja mõnusat kooslust mangost ja apelsinist on ikka kergelt tunda. Oeh kui hea!

Ja isegi, et kogu see lugu on paras seebiooper ja mul haihtus nii mõnigi närvirakuke seda tööd taga ajades, siis me tegelikult saame poeomanikuga väga hästi läbi. Juba ootan reedet, et saaks temaga jälle jutustada. Tal on elu jooksul palju erinevaid ettevõtteid olnud ja põnev on tema kogemusi kuulata.

Üldse töö juures on õhkkond selline nagu ma läheksingi sõbrale külla, mitte tööle. Võib-olla alguse asi. Sain lõpuks koduse ema staatusest välja ja suurte inimestega suurte inimeste asju rääkida.

Õnneks jõudsin ikka ära oodata. Ma olin nii lähedal, et poeomanik pikalt saata ja lihtsalt mõnda kodu lähedal asuvasse baari tööle minna. Aga ega head asjad alati lihtsalt ei tulegi. Vahel peab vaeva ka nägema. Ja pinda käima. Kasvõi kaks nädalat järjest.

Advertisements