Kaugelt maalt, sealt Eestimaalt tuleb üks imekaunis neid meile kümneks päevaks külla. Pidi kauemaks tulema, aga siis otsustas, et USA on ikka lahedam kui UK. Ei oska kaasa rääkida, pole USA-s käinud. Veel.

Ei keegi muu kui Alice Imedemaalt osutab peagi meile selle au teda võõrutada, lolli jutuga surmani ära tüüdata ja igasugu head kohalikku vegan rämpstoitu täis sööta. Või proovime koos hoopis toorveganid olla. Eks näis.

Ta on küll kogemustega au pair ja lausa Ameerikamaal töötanud, aga lapsehoidjaks ta meile siiski ei tule. Kui, siis võib-olla natuke. Ja see laps, keda on vaja hoida ja lõbustada, see olen mina sel juhul. Hehe.

Maya on igatahes mitu päeva meie telefone luba küsimata näppinud ja iga kord tüdinult vingunud, et: “No las ma kirjutun Alice’ile NOH!” Justnimelt “kirjutun”, see pole mingi typo.

Praegu ka tegi sama asja. Küsisin, mida ta Alice’ile kirjutas. “Tema tahab varsti pitsat.”

Et siis, Alice, sa tahad varsti pitsat, jah!? 😀

Meil oli ühel hetkel mingi miljon plaani, mida me koos kõik ära teeme, sealhulgas ka videod! Aga eks näis, kuidas sellega läheb. Pikalt ette planeeritud asjad ja mina ei lähe väga kokku tavaliselt.

Ma ütleks, et see on esimene kord kui mulle tuleb keegi külla, keda ma tean ainult interneti teel, aga ei olegi. Veganite esileedi ju käis ka meil külas! Sellest kirjutasin Kuidas veganite esileedi meile külla tuli ja tema kirjutas nii armsasti Kohtumine kuulsustega.

Ireenega kohtumine oli nii tore ja ta oli täpselt nii imeline nagu ma ette olin kujutanud, nii et ma olen täitsa positiivselt meelestatud. Ehk on Alice ka see, kellena ta internetis ennast näitab. Noh isegi kui pole, siis vahet pole, lõbus on meil ikka.

Jõuab ta kesklinna alles 12 paiku öösel. See juba omaette seiklus mul öises kesklinnas talle vastu minna. Võib-olla jooksen hoopis. Saab kiiremini, saab trenni kirja ja saab korraliku adrenaliinilaksu.

Ma täiega ootan igatahes. Alice on poole aasta jooksul kuidagi märkamatult muutunud mu jaoks nagu nooremaks õeks, keda mul kunagi polnud. Ja tema seikluseid jälgides olen nii paljudes juhtumistes nooremat ennast ära tundnud. Kõik see ringi reisimine ja erinevad äpardused ja seiklused. Oeh. Kas mul on juba keskeakriis? Otsin siin endast nooremaid sõbrannasid, et end jälle popi ja noortepärasena tunda! Hahahha. Sest ma olen ju ometi nii ilmatuma vana. KKK – Kõbi Känd Krõhva.

Aga mis sellest! Ma juba praegu tunnen, kuidas mingi lapselik ja muretu rõõm mu sisse tagasi voolab. Tundub, et tõesti toimib see endast nooremate sõbrannadega suhtlemine. Kuigi ma ei mäleta enam, kust ma seda nägin, aga mu blogi olevat kõige populaarsem 25-40-aastaste seas. Kurb lugu. Ma ise alles 24. Meeldin ainult endast vanematele.

Pean rohkem videosid tegema ja “ÄÄÄ jouu gaais ,enivei ma nüüd munchin midagi ja siis olengi redi tu gõu”. Noh, et häääääästi palju ingliskeelseid väljendeid sisse. Siis saan omale palju fänne vanuses 8 kuni midagi nagu teised juutuuberid. Vot siis olen alles igavesti noor.

Jeebus, kuhu ma enda jutuga üldse jõuda tahtsin..

Igatahes, terve järgmise nädala oleme siin neljakesi ja loodetavasti viitsin (või viitsib Alice) seda kõike natuke dokumenteerida ka. Mul on nii palju kohti siin Manchesteris, kus ma tahaksin pilte teha, aga mul pole olnud õiget kaaslast selle jaoks. Noh Martini pildistamisoskusest olen ma lausa eraldi postituse teinud. Otsisin selle üles isegi – Iga mehe õudusunenägu?

Oeh ja nüüd kui seda vaatasin, siis mulle tundub, et mu blogi oli kunagi nii palju rõõmsam. Samas suvel ma olengi rõõmsam. Ah, mis iganes, mul pea nii laiali otsas, et jube. Elevil, põnevil ja natuke hirmul ka, sest noh, ainult kaks päeva jäänud, et normaalseks hakata!