Saab joosta küll, aga ainult siis kui sul liiga elavat fantaasiat pole. Minul see loomulikult on.

Nädalavahetusel jooksin järjest, ei rohkem ega vähem kui 14.9 kilomeetrit! Palun mind mitte ajada sassi inimestega, kes on nii võimsad, et suudavad 15 kilomeetrit järjest joosta. Sinna klubisse ma, näe, veel ei küündi.

Naljakas on see, et mu jaoks oli see elu pikim jooks palju lihtsam kui näiteks mu ülepäevased 8-kilomeetrised jooksud. Olen vist iga kord natuke liiga kiiresti jooksnud? Või ongi pikemad ja aeglasemad jooksud tegelikult palju lihtsamad? Eks ma saan lähiajal teada.

Võib-olla oli mul lihtne joosta, sest mu mõtted olid igal pool mujal kui jooksmise juures. Nüüd tuleb siis see päevadega jooksmise osa, eks. Nimelt peale neljandat kilomeetrit tuli õudne pissihäda. Mõtlesin, et teen ühe pargiringi veel ja siis tuiskan koju. Häda läks üle, aga mingi imelik tunne tuli peale. Selline tunne nagu miskit lekiks. Selline tunne, et äkki on mul veri juba poolde säärde nirisenud. Selline tunne, et ma enam kunagi ei jookse seda sama rada mööda, sest kindlasti KÕIK inimesed näevad, kuidas ma üleni verisena jooksen.

Poolel teel pargist koju tuli pissihäda ka tagasi. Mõtlesin hirmuga kõiki võimalikke kohti tee peal, kus võiks WC olla. Kujutasin ette, kuidas ma sööstan sisse ja karjun “Kus tualett on, ma kohe plahvatan!” Ja mõtlesin, kuidas vetsust väljudes jätangi endast maha mingi veresauna.

Igatahes peas oli kogu see olukord ikka väga pingeline.

Aga siis jõudsin koju. Jooksin neljandale korrusele. Käisin pissil ära, mitte midagi polnud mitte kusagilt lekkinud. Arvatavasti oli see lihtsalt higi, mida ma tundsin jooksmise ajal. Sest, jah, kujutate ette, joostes higistab inimene igalt poolt. Ja vähem kui viie minuti pärast olin tagasi õues ja jooksin veel 6 kilomeetrit, mis olid mõnusalt kerged ja ilma igasuguse paranoiata.

Selline see minu senise elu pikim jooks siis oligi.

Järgmisel päeval polnud mitte kuskilt valus, miski polnud pinges ega midagi. Olen seda teiste veganite käest ka kuulnud, et piimhapet nagu lihastes ei tekikski. Saab iga päev “uute jalgadega” joosta.

Ma olen nüüd juba üsna kindel, et võtan aprilli lõpus Manchesteri veganjooksjate poolmaratonist osa. Mis see 21 kilomeetrit siis ära ei ole kui 14.9 juba alistatud. Ei jõua ära oodatagi!