Täna polnud teps mitte lihtne Mayat lasteaeda viia. Esiteks jätsime sättimise liiga hilja peale ja teiseks pidin just täna tegema väga kindlatesse kohtadesse täpselt kolm patsi. Ei mingit kahte patsi või ühte punupatsi nagu Elsal on. Minusugusele patsivõõrale tõsine katsumus.

Oli suur draama ja suurem ära leppimine ja kokkuvõttes jäime viis minutit hiljaks ainult.

Küsisin, kuidas Mayal inglise keelega läheb ja sain vastuseks, et suurepäraselt. Räägib rohkem ja julgemini kui nii mõnigi kohalik põnn.

Üldse Mayale väga meeldib lasteaias. Teisel nädalal oli korraks nii, et ta tuli väga halva tujuga sealt tagasi. Ütles, et ei taha enam kunagi minna ja kui ma peaksin julgema teda sinna veel viia, siis ta jookseb sealt kohe minema ja tuleb tagasi koju. Pärast saime põhjuse ka teada. Ta oli lihtsalt kahe õpetajaga seal üksinda. Ühtegi teist last polnud. No kes see siis viitsib suurte inimestega lasteaias passida. Ikka omasuguseid vaja.

Ja enamasti oli ta lasteaia vastane ainult õhtuti. Järgmistel hommikutel õhkas voodis õnnelikult: “Kas täna on minu koolipäev?” Mille peale ma seletasin, et täna pole, aga homme on. “Miks!? Tahtsin koheeeeeee!” Nagu ikka.

Viimasel ajal ootab ta kooli veel suurema rõõmuga. Nimelt, tal on uus parim sõbranna tekkinud. Üks imearmas pisike mustanahaline tüdruk.

Iga kord kui me Mayaga lasteaeda jõuame, jookseb sõbrants kohe ligi: “Maya! Maya! Maya!”, kallistab Mayat, “I love you Maya!” ja aitab Mayal jope seljast ja jalatsid jalast. Esimest korda neid nägin, siis pidin sealsamas nutma puhkema. Nii armsad lihtsalt. Väikse sõbranna vanaema ütles ka, et tüdruk nädalavahetusel ka muudkui “Maya! Maya! Maya!”

IMG_20180305_130524
Üks teine päev ja mu hale katsetus Mayale Elsa patsi teha 😀

Mul on ääretult hea meel, et Maya saab kasvada keskkonnas, kus kõik inimesed on normaalsed. On igast kultuuriruumist, rassist ja rahvusest inimesi, aga kõik on võrdsed ja kõik on nö. tavalised. Samal ajal kui ma nooremana läksin elevile kui mu venna koolis käis üks mustanahaline, siis Maya ei pane tähelegi, et mis värvi kellegi nahk on. Sest see ju polegi üldse oluline.

Ise ma nii eeskujulik polegi, pean tunnistama. Tunnen, kuidas aeg-ajalt läheb mingi alarm peas tööle, kuigi üldse ei peaks. Noh, mingi turbaniga mees näiteks jätab rongijaamas oma kohvri pingi kõrvale ja läheb minema. Ilmselgelt läks ta ainult korraks midagi ära viskama või rongiaegu kontrollima. Lihtsalt mu tobe pea, mis on liiga palju filme vaadanud, lööb ikka mingi häirekella helisema. Ilma, et ma oleks jõudnud isegi midagi mõelda. Selline alateadlik rassism.

Või kui ma Newcastle’is esimest korda juutide linnaossa sattusin kogemata. Ühel hetkel olid kõik poemüüjad, autojuhid ja muud jalakäijad mustades jakkides, musta kaabuga ja pikkade krussis bakenbardidega. Üksikud naised olid tänaval ja nad olid kas 3-5 väikese lapsega või rasedad. Ainuke noorem naine, kes polnud lastega ega rase, jooksis nii, et retuuside peal oli pikk seelik. Poed olid nagu poed ikka, aga iga poe nime alguses oli “KOSHER”. Täitsa kõhedaks võttis. Kartsin hetkeks, et äkki nö. tavainimene ei tohigi seal käia. Aga noh, ilmselgelt ma jälle ise reageerisin üle ja tegelikult linnaosa nagu linnaosa ikka. Mina, va kitsa silmaringiga inimene, lihtsalt polnud oma silmaga sellist asja varem näinud.

Pealegi, mis seal imelikku on, et juudid niimoodi kokku hoiavad. Vähe ma ise ei tahaks elada linnaosas, kus elavad ainult veganid ja poed on nagu poed ikka, aga iga poe nime alguses oleks suurelt “VEGAN”.

vegan
Nii kaunis lihtsalt
Advertisements