Kõik algas sellest, et lõime kulud-tulud kokku ja saime teada, et elame juba mõnda aega ligi 200 naela kuus miinusesse. Mitte siis seda, et krediitkaardile võlga koguks, aga säästud kahanesid ikka korraliku mühinaga.

See on see kui üks teeb poole koormusega tööd ja samal ajal käib täiskohaga ülikoolis ning teine on kolmveerand kohaga kodune emme ja omab hobi, mis toob küll midagi sisse, aga võttes arvesse seda kui suurt üüri me maksame jne, siis on see summa üsna kommiraha.

Ma muidu juba ammu aega olen mõelnud tööle (tagasi) minna. Lihtsalt kuhu täpselt ja mida täpselt, seda ei teadnud. Pealegi on Maya alles kuu aega lasteaias käinud. Mul poleks enne seda mingit võimalustki olnud. Lisaks veel see madal enesehinnang seoses tühimikuga CV-s. Neli aastat pole nagu ühtegi ametlikku töökohta kirja panna Inglismaa pinnal. Eesti kogemused väga siin ei maksa.

Martin ütles küll, et see ei tähenda midagi, et töökohti pole kirja panna, aga vaata kui palju sa muude asjadega tegelenud oled. Et võiks kõikidest oma projektidest ja blogist ja koogiärist ja isegi Instagrami kontodest rääkida. Natuke lohutas küll.

Igatahes umbes kaks nädalat tagasi kui me trammis tagasi kesklinna poole sõitsime, ütlesin lihtsalt kõva häälega välja: “Nii, et jah, OLEN TÖÖPAKKUMISTELE AVATUD!”

Nädal peale seda trammisõitu, kui ma kooki poodi viisin, nägin samas hoones tuttavat müüjat. Jäime korraks jutustama ja ta rääkis, et ta on nii väsinud. Nädal aega juba kahes poes korraga töötanud, sest naaberpoel uut töötajat vaja. Ma küsisin kohe, kas äkki ma saaks kandideerida. Ütles, et ma samal päeval kindlasti Facebookis poe omanikule kirjutaksin.

IMG_20180312_205630_261 (2)
Fear less. Try more. Ehk ma esimest korda tumepunase huulepulgaga.

Ja siis nüüd olen kolm päeva juba tööl käinud ja kui nii edasi läheb, siis leiab meie miinusesse elamine endale juba sel kuul lõpu. Samas mul lepingut veel käes pole, seega jah, mine tea eks.

Veider on see, et ilma küsimata, pakuti mulle välja täpselt sellised vahetused, mida ma saan teha. Ehk pärastlõunased 14-18 või 14-20. Lisaks siis üks täispäev nädalavahetusteti.

Firma on vegan, omanik vegan, tooted 100% vegan ja plastiku asemel kasutatakse enamasti taimedest tehtud plastikulaadset pakendamist või erandjuhtudel ümbertöödeldud plastikust tehtud pakendeid. Ehk kõik läheb väga-väga minu maailmavaadetega kokku.

Kuigi teenindajatöö pole täpselt see, millest ma oleks nüüd unistanud, siis tunnen, et see on täpselt see, mida mul vaja on. Mitu aastat kodune ema olnud ja inimestega suhtlemine on märkamatult mulle natuke keeruliseks muutunud. Hea enda hirmudele vastu astuda ja enesekindlust kasvatada. Sest ükskõik, mis muu töö (okei muidugi on erandeid) eeldab ikka seda, et oled hea suhtleja.

Ja isegi, et ma tean kui vajalik ja kasulik ja hea see kõik mulle on (ja rahaliselt meile on), siis pean tunnistama, et raske on ikka kah. Juba kohal olen, siis ei olegi midagi. Aga salaja mingid pinged kogunevad ja siis pigem peegelduvad tagasi alles kodus. Ärritun palju kiiremini, ei jõua enam kodutöödel järge pidada. Mõnipäev sööb Maya ainult puuvilju ja riisi erinevate lisanditega, lõunaks ubadega ja õhtuks hummusega, sest ma lihtsalt ei jõua. Kõik on ikkagi millegi arvelt.

Tunnen, kuidas emaks olemine on pidev illusioonide purunemine. Kujutad endale ette, kuidas asjad hakkavad olema ja siis nad mitte kunagi pole nii nagu sa eeldasid.

Kasvõi see, kuidas ma oma koogiäri ette kujutasin. Noh, et saan olla 100% täiuslik kodune ema edasi ja lihtsalt muuseas saan veel koogiasju ajada, koogiäri sotsiaalmeediakontodel silma peal hoida, sõnumitele vastata ja kooke valmistada. Nagu eraldi aega selle jaoks vaja polekski. See lihtsalt tuleb õhust. Ja siis tegelikult jala küljes rippuva joriseva Mayaga hilisõhtuti mõtlen, kas see on üldse seda väärt.

Kõike ei saagi. Vähemalt seda “kõike”, mis minu peas on “kõik”. Lasen lahti. Lähen edasi sellega, mida saab. Täiuslikkus on illusioon.