Ma isegi ei mäleta, millal me kokku leppisime, et peame kindlasti kokku saama. Võimalik, et juba ligi aasta tagasi. Alati lihtsalt oli kuidagi vale aeg.

Loomulikult ma ootasin seda kokkusaamist täiega. Aga samal päeval tuli ikka veider ärevus peale. Küürisin kodu kümme korda otsast lõpuni, sest Mayal oli vaja peale igat korda kuivanud saiaga mööda tube krõbistada. Ja saiapuru ma küll veganite esileedi tulekuks põrandale jätta ei saanud!

Lõpuks päästis aeg mind sellest lõputust puru koristamisest ja hakkasime rõõmsalt rongijaama poole kõndima. Ärevus ikka kipitas kurgus, aga mõistus üritas jagu saada. Kes vähegi Ireenet teab või on blogi lugenud, siis teab ju milline imearmas inimene ta on. Eks ma vist kartsingi rohkem seda, et äkki mina ei meeldi talle!

Kõndisime rahulikult rongijaama poole ja ühtäkki, ei kusagilt, lendas meile Mayaga kahemeetrine veelaine kraesse. Üks suur rekka sõitis lombist nii kiiresti läbi, et pritsis meid läbimärjaks. Jah, selliseid asju juhtub päriselt ka, mitte ainult filmis. Ma näiteks ei teadnudki.

Mõtlesin korraks “mis just juhtus” ja pühkisin hämmeldusest tummana ruttu Maya porist puhtaks ja üritasin enda pealt ka vett vähemaks lükata kui üks kogukam meesterahvas ähkides meie juurde jooksis ja veidi segaselt juhtunu kohta küsima hakkas. Alles siis kui ta kolmandat korda vabandas, sain aru, et tema oligi see sama rekkajuht. Seda, et juht vabandama tuleks, ei oleks ma elu sees arvanud. Uskumatu. Ütlesin, et tänks ja pole hullu ja juht jooksis peale paari vabandust veel tagasi ristmiku juurde, kuhu ta oma suure auto oli seisma jätnud, et tulla ja vabandada. Inglased!

Tagantjärgi mõtlesin, et tegelikult mul sel hetkel oligi seda külma dušši vaja. Raputas mind kuidagi õigesse kohta tagasi. Sain jälle mina ise olla, mitte mingi saiapuru pärast muretseja.

IMG_20180306_150635
Popkorn ja erinevad kummikud, esileedi tulekuks igati valmis

Rongijaamas jõudsime natuke oodata ja siis ta tuligi. Olin just jõudnud Jummel Juurikas FB-lehel kirjutada, et popkorn olemas ja ootame ja siis ta oligi juba meie ees. Täpselt nii ilus ja armas nagu ta piltidelt on tundunud. Väiksem ainult. 😀

Tegime koju minnes linnale ühelt poolt väikese tiiru peale, klõpsasime esimesed turistikad ja ostsime õhtusöögiks Tescost mu uusi lemmikuid wrappe.

Kodus hakkas alles trall pihta. Võistlesime muudkui Mayaga, kes saab rohkem Ireene tähelepanu. Mind aeti jälle mitu korda teise tuppa, sest Mayal oli vaja “selle toreda tädiga” juttu rääkida.

IMG_20180307_180039 (2)
Esimene pusle, millele järgnes veel üks ja veel üks ja…

Siis kui oli parajalt pimedaks läinud käisime Media City UK-d ka vaatamas. See on siis selline väga modernne ja tehislik linnaosa. Seal on suured BBC ja ITV ja kes teab mis hooned. Pimedas minnes on lihtsalt palju tulukesi, mis vee peal peegelduvad.

IMG_20180307_194815
Mul pole õrna aimugi, kes see kollane tegelane on

Õhtul tegin elutuppa Ireenele voodi valmis ja Maya ei olnud mitte mingi hinna eest nõus enam magamistoas magama. Tuli tekkidest ase teha toreda tädi kõrvale. Me siis teisel pool seina Martiniga kuulasime, kuidas jutuvadin veel tükk aega kestis ja siis uuesti nägime mõlemaid alles hommikul.

IMG_20180307_125235 (2)
Maya just nägi seda pilti mu kõrval “SEE ON JU MEIE TORE TÄDI!”

Teisel päeval viisime Maya lasteaeda ja saime rohkem linnas ringi vaadata. Käisime raamatupoes, mis nii interneti kui poe ees oleva sildi järgi oleks pidanud kolmapäeval kinni olema, aga oli hoopis avatud. Uksest sisse astudes oli tunne nagu oleks Harry Potteri filmi astunud. Selline külm, hästi vana ja hämar pood oli. Iga nurga peal oli suurelt silt “TURN OFF YOUR PHONES!” Need sildid lausa karjusid kõrva, nii et paningi telefoni hääletuks. Igaks juhuks.

Leidsin sealt raamatu “The Kite Runner”, ma olen kuulnud, et see peaks hea olema. Kui maksma läksime, siis alles saime mõlemad aru, et müüjal pole käsi. Mündid tuli panna suure kandilise aluse peale, kust siis mees sai oma puukätega õige summa tagasi anda.

See tõsiasi andis päris palju maagilisust poele juurde, peab tunnistama. Lisaks oli tal leti peal suur korv banaanide ja mandariinidega. Kõik, kes tema käest raamatu ostavad, võivad sealt võtta. Lubas, et pole mingi konksuga asi ja me võtku aga julgelt puuvilja. Võtsime siis mandariinid. Täitsa päris mandariinid oli.

28660992_10216279600048855_6953116937677176832_n (2)
Tundmatu küürakas memmeke raamatupoe ees mandariini koorimas

Igatahes koogitasime ja kohvitasime ja kiirustasime veel paari ägedasse kohta ja siis läksime Mayale järgi. Poodlesime ka ikka natuke. Kuigi ma tungivalt püüdsin Ireenele soodaga juuksepesu pähe määrida, siis ta ikka pidas seda mingiks imelikuks äärmuslike veganite rituaaliks* ning keeldus viisakalt ja ostis endale hoopis ise uue šampooni. Tahtis mu oma kasutada, aga mida pole seda pole, eks ole.

Kõik oli nii tore ja loomulik ja nii tore noh! Nagu Ireene oleks kohe sulanud meie perre. Nagu me olekski kogu aeg südamesõbrannad olnud. Ütlesin juba, et vahetagu pilet ära, et jääks kauemaks. Aga õnneks oleme mõlemad elu näinud naised ja teame, et teinekord on inimese võlu just selles, et ei pea temaga kaua ninapidi koos olema. Või noh, saite aru küll, mida ma mõtlesin. Et teinekord on targem peolt koju minna kui veel lõbus on, mitte Zavoodi hommikut ootama minna.

*Ilmselgelt ei olnud need tema sõnad.
IMG_20180308_113009 (2)

Viimasel õhtul rääkisin vist küll Ireene täiesti surnuks. Poole ööni istusime ja lobisesime. Tal oli kindasti hea meel, et sai mitu tundi rongiga koju sõita. Kõrvad said lõpuks natuke puhkust. Kui just jutupauniku kõrvale istuma ei sattunud muidugi.

Kui esileedi ära läks, siis olime terve päev üsna kurvapoolsed Mayaga. Juba rongijaamast üle tee minnes hakkas pihta “Tahan kohe Ireenet tagasi!” ja nii koduni välja ja järgmise päevani. Ehk tänaseni? Issand, eile läks Ireene ära alles? Tundub nagu poleks teda viis aastat näinud!

Igatahes jah, loodan, et tuleb veel palju-palju kohtumisi! Me isegi vaatasime, et peaks nendele lähemale kolima kui Inglismaale ikka peaksime jääma järgmiseks aastaks.

Oeh, mul on nii hea meel!

IMG_20180308_105550
Meie maja taga parklas

Loodan, et Ireene teeb ka postituse varsti. Tal vist on natuke rohkem pilte, mida jagada. Ma ikka käisin peale, et ta igasugustes kohtades laseks mul ennast pildistada.

Kui Maya käest küsisin, kas lähme nüüd ise millalgi Ireenele külla, siis ta ütles, et ei saa minna. Nimelt Ireene oli tunnistanud üht väga-väga hirmsat tõsiasja – tal pole kodus mänguasju! Kes oleks võinud seda temast arvata! Ennekuulmatu! Andestamatu!

Okei-okei. Aitab naljast. Lähen söön nüüd šokolaadi edasi ja teen näo, et Ireene tuleb kohe tagasi.

Advertisements