Pean piinlikkusega tunnistama, et ega ma päris täpselt enam ei mäleta küll. Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd Eestis või Inglismaal või koguni koolireisil Prantsusmaal.

Eile kui me parasjagu sõime õhtusöögiks ahjujuurikaid hummusega siis Martin uuriski, et noh, millal see esimene kord siis oli.

Tema olevat esimest korda hummust söönud kui Eestis võileivabaaris töötas. Vaatas seda käsitöö hummust, mida pisikestes potsikutes 3.50 eest müüdi ja mõtles, et need peavad küll mingid wannabe hipsteritest snoobid olema, kes sellist imelikku värvi ollust söövad. Samal ajal kui on olemas nii mõnusaid magusaid ja soolaseid majoneesi- ja jogurtikastmeid ja mida kõike muud värvilist ja ilusat.

Minu esimene kord oli tõenäoliselt kogemata kuskil mingit wrappi süües. Noh, ilma et ma oleks teadvustanud endale, et see just hummusega oli.

28166609_1818293698476814_7063656061055674158_n

Muidu oli mul samuti hummusesse selline halvustav suhtumine. Sõbranna oli Iisraelis puhkusel ja muudkui saatis toidulaua pilte ja igal pool oli hummus. Ja noh, nagu keskmisele eestlasele kohane, mõnitasin miskit, millest ma ise mitte kui midagi ei teadnud ja ütlesin iga kord, et: “ISSAND, mis neil selle HUMMUSEGA on, miks topivad seda igale poole!?”

Aga teist korda elus sõime hummust koos (omg kui romantiline, eks). Inglismaal. Sõber, kes polnud ega pole siiani vegan, tutvustas meile päikesekuivatatud tomatitega hummust ja siis karamelliseeritud sibulatega hummust.

Ja sellest ajast peale olemegi neid hummuseid ja kõiki muid hummuseid iga kuu kilodeviisi näost sisse ajanud.

Noh, kellel tuli enda esimene kord ka meelde? 😀

Advertisements