Jaanuari alguses oli mul veel raske üht kilomeetritki joosta. Ma läksin pimedas jooksma, et keegi ei näeks, kuidas ma ei jaksa. Esimene kord jooksin ainult 800 meetrit! Ja sel nädalal jooksin kokku võrratud 36 kilomeetrit. Kõige rohkem järjest 11 kilomeetrit.

Sel aastal jõuan vabalt poolmaratoni joosta. Ma juba tunnen seda. Arvatavast saab siis üks unistus jälle teoks.

Aga samal ajal olen jõudnud selle kohani ka, et enam ei kepsuta nagu kitseke karjamaal. Selles mõttes, et tol päeval kui 11 km jooksin, viimase 500 meetri peal läksid põlved ikka päris kiiresti päris valusaks. Noh, eks jalad harjuvad alles ja eks ma siis jooksengi neid pikemaid jookse niimoodi, et kui valusaks läheb, siis aitab. Mul pole mingit võistlust tulemas, jooksen enda rõõmuks ja lihtsalt usaldan oma keha. Kui aitab, siis aitab.

Ja siis viimased paar päeva tunnen, et parem säär on imelikult kange. Mõtlesin, et võib-olla magneesiumipuudusest. Kerge peavalu olnud ka hiljuti. Otsisin igatahes kapist spordijoogipulbri välja, kus lisaks magneesiumile veel mõned mineraalid sees ja tegin väikse joogi. Hommikul läksin ikka jooksma, mõtlesin, et ehk läheb paremaks. Läks hoopis hullemaks. Jõudsin koju ja siis oli juba kõndida ka valus. Eks homme hommikul näeb, kas on parem või halvem.

Loomulikult see sääre salapärane valu mind ei peatanud ja kõndisime Mayaga täna ligi 20 kilomeetrit, sest trammid ei käinud ja bussid ajasid mind meeletult segadusse ja siis ma lõpuks ei jõudnudki sõbranna juurde, sest oskasin kuskil pärapõrgus vales kohas bussist välja astuda ja kõndisin kolm tundi koju hoopis. Õnneks oli ilm päikeseline, tee peal oli mitmeid mänguplatse, kus peatuseid teha ja Mayale täitsa meeldis see kärutamise maraton.

Jooksmise juurde tagasi tulles oleks tegelikult nii väga vaja pehmemat pinnast, mille peal joosta vahelduseks. Pargis ikka jooksen mööda muru kui vähegi võimalik. Alati tunnen milline mõnus puhkus see jalgadele on, nad on kohe tänulikud.

Pargijooksule pole ikka veel jõudnud. Varsti.

Ühtedel jooksuretuusidel kulus põlve sisse auk juba. Ikka selleks, et jalg õhku saaks nagu Maya ütleb (ja Jaanika ka). August polegi midagi hullu, aga viimasel ajal need samad retuusid vajuvad mul joostes alla. See on kohe väga ebameeldiv. Uued jooksupüksid vaja muretseda ikka vist. Kuigi üldse ei taha. Tahaks kõik riided ikka ribadeks käia. Aga samas jooksmise ajal võiks ikka riietus selline olla, mis pinda ei käi. Oeh jah.

Aga vähem kui kahe kuuga 800 meetrist 11 kilomeetrini – olen täitsa rahul. Nii hea ikka algaja olla ju, muutused on nii suured ja võimsad. Nutan õnnest siin, et jaksan NII palju rohkem joosta. Tippjooksjatel samal ajal õnnepisarateks vaja teinekord vaid mõnesekundilist arengut, eks ole.

Advertisements