Nüüd ongi kõik. Maya on ametlikult lasteaialaps. Usun, et nii mõneski peres oleks selline elumuutus tavaline asi, aga ma ei tea. Ma ise käisin näiteks ainult kaks nädalat lasteaias (poolikuid päevi) ja noh, mu jaoks on see ikka SUUR asi.


Ma juba arvutasin, palju ma kooke pean tegema nädalas, et esimesed lasteaianädalad ise kinni maksta (umbes 4£/tund). Arvasime ju, et tasuta tunnid hakkavad jooksma alles kuskilt veebruari lõpust alates. Saime selle info esimesest lasteaiast, mida vaatamas käisime. Eks neil siis käivad asjad teistmoodi.

Maya praegusest lasteaiast aga saime teada, et riigi poolt antavad tasuta 15 tundi hakkavad automaatselt tööle. Ei mingit avaldust ega midagi. Kuna Maya sai eelmise aasta septembris 3-aastaseks, siis alates selle aasta jaanuarist on tal õigus 15 tundi nädalas tasuta lasteaias käia. Tegelikult oleks tal võimalik lausa 20 tundi käia kui me nii otsustame, sest lasteaed ise annab tasuta tundidele 5 tundi juurde.

Esialgu jääb 15 tundi ehk kolm poolikut päeva nädalas. Sealt edasi vaatame, kas Maya tahab rohkem käia või vähem või kuidas tundub.

Sel nädalal oli meil kaks kahetunnist sisseelamiseks mõeldud sessiooni. Esimene nägi välja nii, et Maya tiris juhatajat kättpidi mööda tube “Let’s go play here now!” ja mina üritasin naeru tagasi hoida ja teise tädi küsimustele vastata. Tal oli neid oiiiiiii kui palju. Sada lehte oli ees ja küsimused olid kõik Maya oskuste ja teadmiste jne kohta. Et nad teaksid, millele ise rohkem rõhku panna. Kui tahta Mayat tema arengu põhjal lahterdada, siis peale sadu küsimusi sobib ta kenasti 40-50 kuu vanuste lahtrisse. Ja kiire arvutus ütleb, et Maya ongi just 40 kuud vana, seega kõik on väga hästi.

Sain ühe vihiku ka. Sinna paluti panna fotosid ja pilte ja kirjutada juurde, mida Mayale meeldib teha ja missugune on tema pere. See on nii lasteaia töötajatele tutvumiseks kui ka selleks, et lapsed saaksid omavahel enda eludest ja peredest rääkida ja pilte näidata.

IMG_20180210_122336
Nii asjalik vihik

Teine kord oli juba niimoodi, et me läksime sinna, vaatasime Mayaga uuesti kõik üle ja siis mind aeti minema. Maya ise rääkis juba algusest peale, et tema hakkab üldse üksinda koolis käima. Pidin üsna pikalt seletama, et noh, ta võib ju üksinda käia, aga sinna kohale peab ta paratamatult minuga koos minema, sest ta ju isegi ei tea, kus see lasteaed on. Siis leppis: “Okei, lähme koos, aga siis sa lähed kohe ära ja mina saan üksinda mängida!” Seega on täpselt nii nagu ma ütlesin, et kunagi nutma ma teda kuskile ei jäta ja käib ta lasteaias ikka sellepärast, et ise tahab, mitte sellepärast, et peab.

Peale kaht tundi kodus koristamist ja kookide ettevalmistusi läksin Mayale järgi ja tädi kiitis väga Maya inglise keelt, et kõik värvid selged ja saab vestlusi pidada jne. Ja ütleski, et tulge siis järgmise nädala kolmapäeval jälle ja siis juba viieks tunniks. Et hakkabki pihta. Päris värk.

Lasteaias Maya lõunat sööma ei hakkagi esialgu kuigi seal pakutakse ka vegantoitu, sest läheb ta sinna alles peale lõunat. Snäkke ja asju antakse küll ja juba küsiti selle kohta ka, mida Mayale näiteks röstsaia peale panna või asemel. Pakkusin, et võin ise viia veganasju sinna kui on vaja, aga vastati, et pole vaja ja ise korraldavad ja muretsevad sobivaid asju. Nii tore.

27907885_1903950729919787_5084619284464415088_o
Ootan näomaalingu järjekorras

Kõige toredam oli see, et mõlemal korral lasteaeda minnes oli Mayal roheline kunstiteos näos ja kõik reageerisid sellele hästi rõõmsalt. Ütlesid, et ei jõua ära oodata, mis järgmiseks korraks näo peale tehtud on. Mõnus suhtumine, ma ise olen samasugune.

Advertisements