Iga algus on raske, seda teavad kõik. Aga taasalustamine on ju sama raske tegelikult!

Olen nüüd päris aus. Eestis olles ma mõtlesin juba, kuidas ma äkki ei tahagi enam neid kooke teha. Milleks? Kooke nii palju maailmas! Ja noh, kui ma veel ajakirja Vegan ostsin ja seal Sandra Sentjurini magustoidu õpetus sees oli, siis oli nagu eriline pilvelt kukkumine. Nii ilusaid ja nii keerulisi asju tehakse ja ma siin niisama oma juustukookidega! 😀

Ma olen Sandra kookide ja magustoitude andunud fänn. Samas jaa, ma saan aru, ta on ennast nii paljudes kohtades koolitanud ja käinud ja näinud ja teinud. Ja ma olen samal ajal lihtsalt väga-väga ema olnud ja pole mingeid koolitusi ega asju isegi mitte nuusutanud.

Ah, mida ma ikka võrdlen. See on nii mõttetu. Sandra on Sandra ja mina olen mina. Pealegi isegi minul on nii mõnigi andunud fänn (ei, ma ei mõtle ainult enda ema).

Näiteks kui ma laupäeval viisin kooki poodi juurde, sest eelmisel päeval olid kõik välja müüdud (egolaks), siis mul oli kotis kaasas üks brownie täheke, mis ma olin eelmine õhtu teinud ja mis tuli meeletult hästi välja. Mul tavalisi muffinivorme pole, on ainult tähekesed, seega sellepärast ka brownie täheke, mitte ruuduke ega muffin.

Igatahes, ma juba ammu panin tähele, et üks naine ostab pea iga nädal mu kooki ja postitab Instagrami pilte ja kiitust. Ükspäev nägin, et ta töötab samas hoones, kus on mu tuttava veganpood. No muidugi võtsin ma selle sama tähekese kotis tema jaoks kaasa. Läksin ja tutvustasin ennast ning tänasin südamest toetuse ja heade sõnade eest ning andsin talle koogikese.

Mul oli peale seda kuidagi nii hea ja rõõmus olla, et oleks tahtnud õnnest nutta natuke. Õige pisikese pisara poetada. Võib-olla ta tuligi, aga kuivas ruttu ära, sest ma kõndisin liiga kiiresti, et tähele panna.

IMG_20180203_104142_779
Sellistes nunnudes plastikuvabades karpides mu koogid poes müügil ongi

Viisin just selle aasta esimese koogitellimuse kliendile ära. Nii hea, et ta ütles mulle ainult pool tundi ette, mis kell ta tuleb. Ma muidu oleksin terve päeva tahtnud sisikonda välja oksendada. Aga nüüd tahtsin ainult korraks.

Esimene kord on ikka hirmus natuke. Mis siis, et see polnud päris-päris esimene. Esimene sel aastal ikkagi.

Klient ise oli nii sõbralik ja armas. Ta ostsis koogi enda naisele valentinipäevaks. Jah, nii umbes 10 päeva enne õiget päeva, aga tal oli täna ainuke vaba päev. Nii armas!

IMG_20180128_190438_036
No kes ei tahaks valentinipäevaks sellist koogikest?

Oeh jah ja siis nagu juba eelnevast jutust on aru saada, siis teen endiselt koostööd veganpoega, kuhu eelmisel aastal ka enda kooke viisin.

Ideaalne oleks juurde leida üks kohvik, kes samuti mu kooke müüks ja siis olekski juba täiesti okei.

Eelmise aasta kohvik, kuhu viisin proovimiseks kooki, andis väga positiivset tagasisidet ent tahtis hinda liiga palju alla kaubelda. See mulle ei sobinud. Samas saan neist ka aru, tegemist polnud vegan kohaga ja eks nende arusaam juustukoogi hinnast on ikka seotud lehmapiimast tehtud koogiga. Las olla.

Kui ma juhuslikult satun veel kusagile, kuhu mu koogid sobiksid, eks ma siis viin neile proovida jälle. Niikaua jätkan oma tellimused + veganpood tegemisi, mis on tegelikult täiuslik. Tellimusi pole nii palju, et ma ennast ribadeks peaks planeerima ja poodi saan alati teha seda, mida hing ihkab. Samal ajal hoian oma sotsiaalmeedia kontosid elusana postitades uusi ja huvitavaid katsetusi. Tänu millele märkab minu tegemisi aina rohkem inimesi.

Hästi läheb. Praegu mõtlen küll, et hull peast, et tahtsin juba koogindusest loobuda. Aga eks mõtteid käib peas ikka igasuguseid läbi. See ei tähenda kohe, et nii ongi.

Advertisements