Terve päev ikka keris sinnapoole, et midagi juhtub.

Ma sõbralikult üritasin enesega peas arutleda et, mis siis ikkagi valesti on, aga nagu polnudki suurt midagi. Peale selle magamatuse.

Aga tuli välja, et magamatus polnud ainult minu probleem vaid üks pisike inimene oli samuti unevõlas ning jäi otsekohe magama kui õue jõudsime. Mis siis, et viimati päeval magas vist vaat et pool aastat tagasi.

Esimest korda mitme kuu jooksul kasutasin ka käru eks see aitas unne vajumisele palju kaasa. Ainult sellepärast, et mul oli vaja poest koogiasju ja puuvilju ning käes tassida ja samal ajal kedagi käest vedada ma ei jaksa. Mitte, et ma peaksin üldse vabandusi leidma, miks ma 3-aastast ikka veel kärru topin, aga noh jah. Igatahes muidu oleme sellest üsna võõrdunud õnneks.

Maya magas kohe mõnusasti poolteist tundi vähemalt. Sain 30 minutit poodi jalutada, seal asju valida rahulikult ja siis 200 meetrit enne kodu ärkas alles üles. Ja oli terve maailma peale pahane muidugi, sest me pidime ju mänguplatsile minema tegelikult. Aga kell oli palju ja õues pime. Meie lemmikul mänguplatsil pole korralikku valgustust kah. Jama värk.

Kodus tegime hästi kiire karri riisiga ja siis ma hakkasin ruttu koogiga tegelema, sest mul oli peas üks hästi huvitav mõte. Tegemise ajal see sama mõte muidugi uitas veel edasi ja sehkendasin ikka mingi paar tundi vähemalt. Kui see idee mul õnnestus, siis homme näete kuskil mu koogiäri sotsiaalmeediakontol tulemust ka kindlasti. Kui ei õnnestunud, siis tühja kah. Võin lihtsalt ise terve päev kooki süüa, mis seal ikka.

Igatahes ma olin juba lõpetanud ja koristasin kööki ja puhastasin kõiki oma tarvikuid kui järsku Maya jookseb laua alt kiiresti minema. Mul oli kohe tunne, et ta seal laua all midagi tarka ei teinud. Vaatasin ja maas oli D-vitamiini sprei lahti tõmmatud. Kõrval üks lusikas, mis läikis kahtlaselt.

Püüdsin marakrati kinni ja uurisin, kas ta sõi seda vitamiini või lihtsalt lollitas. Küsisin liiga järsu häälega (no hallo, mul oli kerge paanika ikka) ja vastust ei saanud. Surusin oma paanika alla ja uurisin uuesti. Siis nägin, et tal olid püksid üleni selle vitamiiniõliga koos ja rahu saabus juba peaaegu tagasi Maa peale. Uurisime veel internetist hoolega järgi, millises koguses D-vitamiin ja K2-vitamiin võiksid ohtlikud olla ent selles spreis oli alles heal juhul 40% sisust ning suurt midagi sealt tema punusse ei jõudnud. Oleks ta terve sprei otse kurgust alla kulistanud, siis oleks kindlasti haiglasse läinud (kuigi sealt oleks vist meid tagurpidi tagasi saadetud).

Nii hirmus! Mis siis kui see oleks midagi muud olnud. Mis siis kui see oleks olnud midagi ohtlikku ja ma poleks märganud. Kuigi meil vist pole üldse mingit kodukeemiat eriti ja vaevalt ta seda lusikale paneks ja suhu topikski, aga ma ei tea noh. Pisike inimene ja tugevatoimelised asjad. Midagi meil kuskil ju ikka on. Mis siis kui …

Nii ma siis põlvitasingi kleepuvat vitamiinipreid käes pigistades ja lasin üle pika aja kuumad pisarad valla.

Nii tühine. Nii tühine. Nii tühine on terve maailm ja selle probleemid kui sa oma lapse pärast hirmu tunned. Isegi kui pärast tuleb välja, et mõttetu paanika.

*Kell on juba Eestis 1 või midagi sellist. Ma postitan siis hommikul. Või mitte üldse. Homme vaatan.

**Muidugi leidsin siis Facebookist sellise pildi ka veel :

26903652_10156122752963139_4395977440163353639_n
Pizza Expressi enda FB lehel oli ja nad ütlesid, et lõpetavadki plastikust kõrte kasutamise. NII ARMAS! #pisaratemeri
Advertisements