Pean piinlikkusega tunnistama, et ega ma päris täpselt enam ei mäleta küll. Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd Eestis või Inglismaal või koguni koolireisil Prantsusmaal.
Täiesti kogemata avastasin secret ingredienti, mis hoiab kotletid mahlaste ja värsketena ka peale mitut päeva külmkapis seismist. Ja seda ilma õlita.
Jaanuari alguses oli mul veel raske üht kilomeetritki joosta. Ma läksin pimedas jooksma, et keegi ei näeks, kuidas ma ei jaksa. Esimene kord jooksin ainult 800 meetrit! Ja sel nädalal jooksin kokku võrratud 36 kilomeetrit. Kõige rohkem järjest 11 kilomeetrit.
Ei tea kumb sõna õigem on, kas kreemdeodorant või deodorantkreem (või pole kumbki), aga kui me pesupähklid tellisime, siis tellisin samalt saidilt klaaspurgis deodorandi endale kah.
Manchesteris saab linnas käies alati aru kui mingi tähtpäev on tulemas. Peale jõule tulid kohe südamed poeakendele. Peale südameid kohaliku emadepäeva meeldetuletused ja Hiina uue aasta dekoratsioonid.
Ma viimasel ajal teadlikult veedan rohkem aega peegli ees. Et lihtsalt iseennast vaadata ja teate, ma täitsa meeldin endale. Aga siis teeb keegi minust pilte ja ma tahaks peast kinni haarata ja hüüda “Nii kole olengi või!?”
Ma olen tegelikult juba poolteist kuud üsna korrapäraselt jooksmas käinud. Eelmine aasta läks kõik selles osas pekki, nii et otsustasin sel aastal jooksmisele teistpidi läheneda.
Vahel ei suuda ma ikka veel ära imestada kui palju armastust, heatahtlikkust ja siirust mahub ühe pisikese inimese sisse.
